Nüüd siis hakkaski uus semester. Ei olnud nii eriline kui ma lootsin. Juba jõudsin nädalavahetust ootama hakata. Vahva tudengi elu!
Esimesed nädalad igal sügisel on ülikoolis nii ärevad. Kõik esmakursuslased tunglevad agaralt oma loengutesse...ma mõtlen vaid, et see on nii kulunud tunne. Paari nädala möödudes jäävad koridorid aina inimvaesemaks. Ja kevade lõpuks on juba päris lahe koridorides jalutada, sest rahvast on nii vähe.
Jah, mina aga ootan juba nädalavahetust. Kuigi, samas pole sellestki väga midagi oodata. Peaksin miskit plaani võtma. Täna koju kulgedes avastasin, et ma pole siiani jõudnud Maarjamäel asuvasse Eesti ajaloomuuseumisse. Häbiväärne. Eriti minust, kes ma kultuuriteadust tudeerin. Samas, ei saagi ja ei tasugi kõiki ühe vitsaga lüüa. Kulgen küll sellest paigast mõni päev lausa kuus korda mööda, aga sisse pole ealeski astunud. Ehk ma siis laupäeval parandan selle vea. Loodetavasti on ilus ilm ja saab pärast teha ühe mõnusa tiiru ka Kadriorus, kuigi seal näikse olevat mingid ehitustööd, seega see väheke heidutab. Kuid lauluväljakul võiks vaikselt istuda küll. Võib olla, et jõuan ka Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumisse vaatam näitust "Pimedus, tume". See kriibiks kindlasti kõik sotsiaalsed probleemid jälle lahti. Mida paremat saakski üksinda teha. :P Aga kultuuriteadlasena võib seda pidada täiesti tavaliseks nähtuseks.
Nädalavahetus on küll veel kaugel, kuid ometi on mul tunne, et see tuleb üks üksik nädalavahetus. Ma ei suuda armastada selliseid tundeid. Ei tea küll miks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar