Nii tavaline. See ei üllata mind enam üldse, aga iga kord kui seda endale teadvustada, on see nii häiriv. Inimesed on kõigest nii sõltuvad. Nagu, KÕIGEST! Inimesed, asjad, sõnad, olukorrad....  Ja kui neid ei ole, siis me ei sa iseendaga hakkama. Ei oska iseendaga olla. Mina ei saa ka iseendaga hakkama. Mul on kriis. Karjuv sisemine kriis. Kõige koledam on see, et ma ei oska seda mitte kuhugi panna. Ma lükkan eemale neid asju, mida ma peaks tegema ja lihtsalt valutan südant nende asjade pärast, mida mul ei ole, aga mida ma nii väga tahaks. Ja nii ma hõljun selle augu kohal...

Kuidas seda auku parandada?
Kuidas iseennast hinnata, hoida, armastada?

Ma ei ole ju nii mõttetu? Või olen??