kolmapäev, mai 04, 2011

vahepunkt

Kord ma lubasin iseendale, et ma ei jää kunagi ette teiste soovidele, et ma ei ummista teiste teed, kui nad soovivad minna. Ja samas lubasin endale, et olen tugev ja alati sihin oma soovide poole. Paraku pean tunnistama, et seda lubadust on äärmiselt raske pidada, eriti selle teist poolt... On raske end sundida seisma teepervele ja soovida head teed, kui hing ihkab midagi muud... Jah, ma astun kõrvale, teen tsau-tsau ja vaatan kuidas inimesed oma rõõmu poole sammuvad. Kõik on ju õige. Ikka minnakse, ma ise peaks ka minema, aga ometi ma ei lähe. Hoopiski seisan ristteel ja mõtlen, et huvitav küll, et milliselt teelt tuleb minu poole midagi head, mis tahab mu juurde tulla. Ometi ma tean, et peaksin ise asjade juurde minema, sest asjad isegi ei liigu ju... Aga ikka ma ootan. Mind valdab hirm. Hirm iseenda ees. Kord arvasin ka seda, et olen tugev inimene.... ja kui paljus inimene ikkagist eksib. Ma lihtsalt ei taha lõpuni kukkuda. Ma ei taha põhja tunda. Ühel hetkel olen ma lakanud endasse uskumast. Miks küll?

Ja sa ütled, et ei soovi end mulle peale suruda. Imelik, sest see on just see, mida ma väga püüdlikult ise püüan mitte teha - end sulle mitte peale suruda. Ometi ma tahaks end sulle igale poole suruda... isegi taskusse või lihtsalt peo peale. Kuid ma ei julge seda teha, sest ma olen kaotanud usu iseendasse, mulle lihtsalt hetkel näib, et mul ei ole mitte midagi pakkuda, et minu väärtus on null, et minu sisu ongi vaid nunnud sõnumid, et ma olen igav... Ma jumaldan iga hetke, mis me veedame koos... ometi on mul tunne, et ma pole seda kõike väärt, et mul endal pole midagi anda, kuigi ma nii väga tahaks.

Ja nüüd ma lähen ja õpin ennast uuesti Armastama! See on ikka nii, et enne peab ise ennast armastama ja alles siis saavad ka teised sind armastada. :)

Naljakas, ma ei suuda nii verbaalselt rääkida, teile silma sisse vaadata ja südamesse rääkida. Kirjutada võin küll. Ma vist kardan teie ees nutta, sest ilmselt ma teeks seda. Ükspäev, käisin raamatupoes ja juhuslikult lugesinühe juturaamatu tagakaanel olnud lühitutvustust. See raamat rääkis mehest, kes oli seni elanud näilises õnnes. Tal oli pere, töö, kodu....kõik mida võiks õnneks vaja minna. Ta peitis iseenda kõigisse neisse asjadesse, et enda sisemusega mitte tegeleda, et selle eest põgeneda.... Mina lihtsalt ei taha põgeneda ja parem kirjutan siia nutujuttu ja tekitan teist tahtmatult tunde, nagu minuga oleks midagi väga katki. Teate, ma ei tea, kas on midagi väga katki. Ma ise ütleks pigem, et see on üks vahepunkt iseenda leidmisel. Veel olen ma eksinud. Aga küll ma leian. Selle punkti leidsin ülesse, küllap leian ka järgmise. :)

Ja nüüd siis ikkagi ennast Armastama! Seda on väga vaja, tehke seda! :)

Armastust! :)

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Armastus on elu alge... kirgastumine. Jagan Sinu mõtteid.