kui me nii harva näeme, küsid sa

Asjade raskust on raske määrata. See polegi nii lihtne. Sa küsid, kas see on väga karm, kui me nii harva näeme. Mul ei olegi väga midagi muud vastata kui, et "a no mis sa teed!". Nii see lihtsalt ongi. Ma valetaksin, kui ütleksin, et see on kerge, et see on tühiasi. Ja ma luiskaks, kui väidaksin, et see on raskeim koorem minu elus ever. See oleks lihtsalt üks ilus romantiline vale, mis lisaks romansile vürtsi. Jah, ma igatsen iga kord, kui sind ei ole. Igatsen juba siis, kui sa veel oled minu juures. Jah, ma pean veel õppima seda, kuidas elada momendis ja võtta sellest kõik, ning püüdma mitte mõelda sellele, mis järgmisel hetkel on või ei ole. Aga praegu olen ma veel selline. Ma naudin iga hetke, mis me koos oleme, isegi kui me midagi otseselt ei tee, isegi kui me lihtsalt vaikselt naeratades teineteist vaatame... Ja ma ei tahagi midagi enamat. Tahan vaid, et oleks hea, väga hea. Isegi kui ma näen sind korra nädalas, siis ma tahan, et ka see üks kord oleks hea. Ja et järgmine kord oleks ka hea.... Ja nii iga kord. See ongi lihtne, sest sina teedki kõik heaks. Ei ole kerge sind nii harva näha. Ometi ei ole mul eales olnud plaanis end kellelegi peale suruda, ning sellele plaanile plaanin kindlaks jääda. Kitsad kohad võtavad õhu ära. Sa oled nagu koduhoovis kasvav maasikas. Nii metsikult sind ootan ja nii väga kurvastan, kui sa otsa saad. Ehhki, kui sa ei lähekski, siis ehk ei mõistakski, kui magus sa oled. Kas see on väga karm, kui me nii harva näeme, küsid sa. Ma ei tea. Inimese tugevus selgub olukorras...