Hiiemäe. Ilus koht. Samas ka nii kurb koht. Leinapark, mälestusmärk neile, keda kurjus endaga viinud on. Alati kui seal käin, alati leian end mõttelt, et kui muretu on mu elu. Ma ei tea midagi sellest valust... Vaid eepilised raamatud, need pikad read täis ebaõiglast saatust. Siiski ma sellest midagi ei tea. Ei tea kunagi päris lõpuni. Ja süda muutub raskeks. Kõik need inimesed, kes on seisnud oma vabaduse eest, ka minu vabaduse eest....ja milline on olnud nende koorem. Ja mulle meenuvad mu sugulased, kes on kaotanud oma isasid ja poegi ja vendasid nende külmade seinte vahele. Need ohverdused, need kaotused.
Ja siis ma näen Tiiut. Milline naine. Tema moodi tõesti tahaks olla. Hea meel on olla tema sugulane.
Hiiemäe. Kuldsed viljapõllud. Ja mu mõte muutub kergeks. Elus on nii palju ilu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar