jumalat ei ole kodus

Ma ei oskagi seda sõnadega seletada, miks mind nii väga Raimond Kaugvere raamatud köidavad. Võib-olla nende ülimalt inimlik ebainimlikkus. Ma ei tea, ehk need elulised teemad. Kuid mulle meeldivad ja selle vastu ei saa. Mulle tegelikult üldse meeldivad kodumaised kirjanikud. Ma küll loen ka tõlgitud kirjandust, kuid see pole ikka see. Tõlkes läheb nii palju tundeid ja siiraid emotsioone kaduma, et ma ei saa enam täit elamust. Aga kodumaiste raamatutega on teisiti...mulle meeldib see kodune tunne, mis mul tekib. See pidev äratundmine. Mulle meeldib kõndida linnas ja siis mõelda, kuidas raamatutegelased jalutavad mööda samu kive ja külastavad samu kohvikuid, mida minagi. Mulle meeldib see tõelähedus. Ja karakterid on ka inimlikud. Eesti moodi inimlikumad. Sellised külmad ja julmad eestlased. Just sellised, nagu nad meil on, nagu ma ise olen. Ja siiski nii ilusad. Oeh...ma ei tea, kust tuleb minu suur estofiilsus. Ehk sellest, et ema mind kandes Balti ketis osales ja laulval revolutsioonil kohal oli. Ehk ma sain sealt mingi erilisi laksu kätte...ma ei tea, aga mulle ikka metsikult meeldib Eesti värk.
Ma lähen iga kord püha viha täis, kui keegi teatab, et talle ei meeldi tumedanahalised ja siis laob lagedale kõikvõimalikud haledad põhjendused, miks ta ise on nendest parem. Parim, mis ma siiani kuulnud olen, on see, et nad lõhnavad teisiti, kuidagi räpaselt, nagu mulle selgeks püüti teha...See on lausa hämmastav kui kitsastesse raamidesse inimene on iseennast surunud. Ta lahterdab inimesi headeks ja halbadeks selle järgi, kuidas nad lõhnavad... Tundub, et läänemaailmas on inimesed tõesti kaugele arenenud, isegi liiga kaugele arenenud, et muutuvad lausa ebainimlikuks, häirivalt masinlikuks. Kuid jah, iga kord kui keegi toob endas nähtavale rassisti või natsionalisti, siis ma tõesti ärritun. Ma lihtsalt ei usu, et mõni rahvus on eelistatud. Ma ei usu, et mõni nahavärv on toredam kui teine. Me oleme kõik erinevad inimesed. Ühest kohast oleme me alguse saanud. Ma ei mõista, miks me nüüd nii väga piire tõmmata tahame. Jah, me näeme erinevad välja, aga see on kah vaid sellepärast, et oleme erinevates maailma otsades arenenud ja vastavalt keskkonnale kohanenud. See on täiesti tavaline evolutsioon ja kohe kindlasti mitte mingisugune suurem teooria eelistatutest. Meid eristab vaid kultuur. Aga vot inimene ei sünni kultuuriga koos, ta sünnib kultuuri sisse ja selle vastu on keeruline võidelda. Oleks ma sündinud Hiinas, siis elaks ma sealse kultuuri järgi ja hiinlaste vihkajad vihkaks mind täpselt sama palju, kui mõnd teist suvalist hiinlast...
Ei, ma saan aru, inimesel on vajadus iseennast defineerida, enda olemusest aru saada, sest ilma nende teadmisteta ei suuda ega taha eksisteerida. See on lausa julm, kuidas me otsime kõigis teistes vigu, et ennast paremas valguses näidata. Ja kuna üksikisiku püüdlused end parimana näidata on liiga egoistlikud, siis tehakse seda rahvuse tasandil või rassi tasandil. Vaadake vaid, kui ilusad me kõik koos oleme, tõeliselt kaunis nahavärv ja nii ilus keel, palju kaunimad kui teil! Mul on tõeliselt raske väljendada neid siiraid tundeid enda sees, mis tekivad, kui mõtlen sellele kui tagurlikud on nii suur osa inimesi. Kõik nad räägivad maailma parandamisest, aga tegelikult vihkavad teistes seda, mida iseendaski. Jah, kõik me oleme ühesugused, aga keeldume seda mõistmast, sest meil on vaja iseendale mõte anda. Nii, nii tore...
Vahel kui satun kuulma meestevahelist juttu. Oi, kui suurtest asjadest nad räägivad ja kuidas nad samal ajal juba eos lämmatavad võimaluse neid suuri asju teha. Ja kui mõni naine julgeb midagi öelda....oi, see on kole! Jumala eest ärge naised suud lahti tehke, ärge öelge üldse midagi, no, milleks, mehed ju teavad niikuinii kõike paremini...Ah, persse sellega. Ma ütlen nii, nagu on öeldud ka Kaugveri raamatus, et ei ole olemas mehemõistust ja naisemõistust. On lihtsalt mõistus ja sellel ei ole sugu. Mõistus kas on või seda ei ole. Ja mina ei taha vait olla. Ma võin sellega hordide viisi meeste uhkust riivata, panna neid soovima nutta kusagil salaja, et ometi keegi ei näeks. Ma lihtsalt ei kavatse vait olla. Ja kui keegi ütleb, et naise kohus ongi vait olla, siis mina ütlen selle peale, et jumal tänatud, et ma sinu naine pole, sest mina kohe kindlasti vait ei ole.
Jah, mulle ei meeldi rassistid, natsionalistid, geivihkajad ja igasugused teised lahterdajatest egotsentrilised inimesed. Ja tõsi on ka see, et ma ise ei ole sugugi parem. Ma ju moodustan ka omamoodi grupi, keda ma ei või silmaotsaski seedida. Nagu näha....lõppude lõpuks oleme me kõik täpselt ühesugused. Erilised oma sarnasustes. Erilised oma erisustes.
Ja palun, ärge nähke mõtteid seal, kus neid ei ole. Kõik, mis kirjutasin on täpselt nii kuidas tunnen ja midagi enamat selles ei ole. Ära lihtsalt kujuta ette, et seal on veel mingeid suuri tundeid ja et ma seda kõike vihjamisi kirjuan. Ei, valusalt ausalt ja ei midagi enamat. Punkt.

Võimas, neist tunnetest võiks raamatu kirjutada!