Ilusad mõtted

Täna oli jälle üks neist päevadest, kus kõik helid, mida linn tekitada suudab, mind häirisid. Kõik nad olid nii teravad ja kriipisid kõrva. Isegi puude (metsik) sahin tegi täna haiget. Nii oleks tahtnud maale põgeneda, lülitada välja kõik, mis mind maailmaga ühenduses hoiab ja nautida vaikuse helisid. Ikka veel tahaks seda teha.

Täna vaatasime loengus "Kultuur, keha ja iha" filmi "Pillowbook". Lõpuni seda ei näinud, aga peale selle, et see film on üdini seksuaalne, tekitas see minus seletamatu soovi. Nimelt ma tahaks, et keegi kirjutaks minu peale. Võtaks pintsli ja siis lihtsalt kirjutaks terve mu ihu ilusaid mõtteid täis. See oleks omamoodi isegi orgastiline.

Come be with me

Funny how your eyes keep wandering

every time we speak of deeper things

my love has no walls, it has no stings

so if you want to go, if you want to leave

when you're ready

when you're ready

when you're ready

come be with me

I don't want to be angry anymore

so speak your truth now even if it hurts

cause your silence has been whispering
that you're still looking and it's not for me

when you're ready

when you're ready

when you're ready

come be with me

Teine ilu

Äkki ma olen jube ilus, aga äkki ei ole ka. Tõtt öelda ei meeldi mulle üldse see välimuse järgi hindamine. Milleks? Lastena meid ei juhtinud mateeria. See on nii kole kuidas inimesed selle ära unustavad. Lastena me leiame sõpru selle järgi, kes meid mängu võtab. Lastena me ei hooli sellest kui korras kellegi juuksed on või kui sale keegi on. See lihtsalt ei ole oluline. Tõesti ei ole.
Seepärast ma küsisingi varem, et mis on ilu. Nüüd ma tean, mis on ilu minu jaoks. Mina ei oska ilu silmade suuruse või huulte lopsakusega mõõta. Ma ei tahagi seda nii mõõta. Ma ei taha, et mind nii mõõdetaks. Minu jaoks on ilu see, mis tuleb meie seest. Ilu on enesekindlus, võime ennast armastada, enda olemist teadvustada. See ongi ilu olemus. Ka kõige tervemad juuksed, kõige siledam säär ja lopsakaim rind võib olla inetu, kui kõiges selles puudub armastu. Ilusad on need inimesed, kes ennast armastavad. Ma sooviks vaid, et oleks rohkem inimesi, kes oskavad seda ilu näha. Maailma oleks nii õnnelikum paik.

Vahel kujutlen, kuidas terve inimkond kaotab oma materiaalsuse. Meie materiaalsed kehad laguneks ja kõigist jääks alles vaid virvendav helesinine valgus. Meid ei varjaks mateeria ja meie hinge kaunidus tuleks kõik nähtavale. Südamed, mis on üheks loodud, leiaks teineteist. Kuid kas me suudaks selle õnne vastu võtta?

Ja ma ei mõtle seda kõike seepärast välja, et ma üritan oma nö. iluvigu millegi taha peita. Ei, ma tean väga hästi, et ma pole perfektne ja vaid ühiskonna normid on allutanud meid mingitele dogmadele, et miski on ilus ja miski on kole. Ilu on vaataja silmades ja mina ütlen, et ilu on armastus ning ülejäänu ei oma mingit tähtsust.

Ma olen alati Ilusaid Inimesi armastanud. :)

Svjata Vatra - Revolutsioon

Kes otsib, see leiab! ;) Ja see ei ole ikka üldse räpi moodi ja ...ma ei teagi, mis moodi see on, aga see polegi oluline. Põhiline on see, et see on mõnus!




No, nii head sõnad...

...ja kuidas on võimalik, et ma seda varem ei teadnud?!

Meis kõigis on revolutsioon

Everything is different today

I like it, like it

I feel different today

I like it, like it

I'm not gonna be in you parade

Cause I don't like it

You think I'm a dirty little game

You think I like it

You made up this fantasy with me

But I don't like it

I want you to get away from me

thats how I like it

How do you like it?

Today I'm gonna fly

Theres nothing that can keep me on the ground

Touch the sky

I'm free inside

You think you're the master, I'm the slave

You think I like it

You don't even know me anyway

That's how I like it

I'm getting ready to move on

But you don't like it

You can kiss your fairytale away

I like it, like it

How do you like it?

I'm free to do what I like

I'm celebrating my life

I'm free to be what I like

I'm celebrating my life

I'm gonna get what I like

I'm gonna celebrate 'till I die

I'm celebrating my life

Persse see ühiskond, I'm free inside! (Kujutlegem, et 'You' selles loos on 'ühiskond'.)

Täna kuulsin kogemata Vikerraadiost väga mõnusa sõnumiga lugu. Ma ei saanudki loo stiilile väga pihta. Kohati nagu räpp, aga samas nagu oleks folk. Kokku tegi igatahes väga mõnusa loo. Sõnad küll kõik meelde ei jäänud, aga oluline osa siiski. Kahjuks ma ka ei tea, kes seda esitab või mis loo nimi on. Midagi sellist igatahes...

Igaühe hinges on revolutsioon

Lase südamel rääkida

Igaühe hinges on revolutsioon

Lase hingel hingata

Tänu popkultuuri loengule olen ma hakanud muusikat teisiti kuulma. Ma sain endale uue mõõtme juurde. I like it.

Liha

Ma tunnen juba mitmendat päeva, kuidas riided mind ahistavad, mulle piire seavad. Minu lemmikust riideesemest - teksapükstest - on saanud kõige ahistavam. Ma tahaks end alasti kiskuda ja siis lihtsalt olla ning mitte mõelda, et ma kedagi segan oma olemisega.
Tahaks oma nahast välja pugeda.

Ilu

On nii kurb, et te keegi mulle vastu ei viitsi vaielda. Mitte kusagil pole teil mulle midagi öelda. Või siis on palju öelda ja te lihtsalt ei ütle. Või siis teil on nii palju tegemist, et teil pole aega ega tahtmist mulle vastu vaielda, mis iseenesest on ju hea, sest see näitab, et teil on targemat teha kui minu veidraid mõtteid lugeda. Kuid ma ikka tahaks selliset elavat debatti. Verd, verd mu sõbrad!
Muidugi, ma võiks selle blogi ju kõigil loetavaks muuta, aga siis kaoks pool võlu ära. Ja iseenesest võiks üldse blogimise ära lõpetada, aga siis ma oleks pidevalt pinges ja pulbitseks oma mõtetest ja siis ma ei suudaks leida kaussi, kuhu neid mõtteid panna, sest teid, mu armsad sõbrad, ei ole ju igal hetkel mu kõrval, aga blogi on alati minuga. :D (tšiiis, see jutt kõlab nii lamedalt)

Mis on ilu? Kas see on midagi sellist, mis kiirgab meie olemusest või on see midagi, mida saame mõõta silmade suuruse või huulte lopsakuse järgi? Kas ilu on alati midagi head? Kas ilu on midagi, mis on terve inimkonna ajaloo vältel olnud üks ja seesama?
Minu on Sinu arvates ilu? Minu definitsioon on jooksus...

Armastus

Me hakkame inimese juures midagi armastama. Pärast seda, kui me saame aru, et me ei saa seda armastust endale hoida, hakkame me seda vihkama. Me hakkame neid omadusi muutma, tapma, et ei oleks enam põhjust armastada.

Kuid seda me siis veel ei tea, et armastust ei saa olematuks muuta. See jääb alati kuidagi alles. Ja kui see kaob, siis seda pole kunagi olnudki.

Väike järv

Minu sügavust pole keegi mõõtnud veel,
kaldaid kumeraid varjab roogude tihe loog.
Taeva peegeldus isemoodi on iga kord,
talveks külmuda pole osanud veel ma.

Tuule virvendus vahel rahutuks mind teeb,
rõõmus kurbus on mina sügavas selges vees.
Tormi tulemist loodan küll, kuid kardan ka,
loodan kunagi jõgi alguse must saab.

Ootan veel ja kogun vett kuni järveks saan,
ainsaks järveks joodavaks, keset kuiva maad.
Las siis lilled õitsevad, kui neil aega on,
las siis kalad ujuvad, kui neil ruumi on.

Mehhaanilised kehapikendused

Mmm, see keerleb mul juba mitmendat päeva peas. Mõtlesin sellele, et see blogi pidamine on isegi päris hea asi. Muidugi, kui oleks väga sitt asi, siis ma ei peakski seda. Nimelt, on ju nii hea, kui sul on üks selline koht, kuhu sa saad alati tulla (kui sul on internet) ja kirjutada kõigest sellest, mis sul just sel hetkel peas või südames jalutab. See on üsna tavaline, et kui sul on mingi tunne või tuju, siis on keeruline leida inimest, kellel oleks tuju või tunnet, sinu tunnet ja tuju jagada. Blogi puhul saad tulla siia, kirjutad end tühjaks ja siis võib tulla sõber, just siis kui tunneb, et tal on tunnet või tuju, ja lugeda sinu tundeid ja tujusid. Ja kõik on õnnelikud. Sina saad oma mure ära räägitud, sõber saab mure ära kuulatud.
Muidugi, minu teine pool saab siin kõvasti vastu vaielda. (Ma arvan juba ammu, et mul on kaks identiteeti.) On väga nõme interneti kaudu suhelda. Ma ei suuda aru saada, miks inimesed vajavad suhtlemiseks endi vahele mingeid masinaid, mingeid veidraid tehnilisi kehapikendusi. Jah, see võib olla mugav ja see võib olla ilus. Mul on ikka tunne, et need masinad õpetavad inimestele tundetust. Inimesed minetavad oma oskuse avaldada oma tõelisi tundeid, sest masinad annavad meile vabaduse moonutada tõde. See on nagu mingi totaalne ajudenuss. Ja kui ma nüüd tulen ja blogin oma tunded välja, siis mõne päeva pärast tuled sina ja loed neid üleeilseid tundeid. Selline suhtlemine lonkab mõlemat jalga. Kahe inimese tunded ei ole kunagi ühes rütmis. Kui offline olukorras on mul vähemalt mingigi võimalus, et teisel inimesel on sama tunne või tuju, siis online maailmas kaob see vähenegi võimalus, sest siin ei oma see isegi mingit tähtsust.
Õeh, ma ei seedi interneti, ma ei seedi mobiiltelefoni. Ma tõesti tahaks oma mobiili ära visata, aga kuna ma elan ühiskonnas, kui teised inimesed mu ümber ei taha sellest kehapikendusest loobuda, ei taha ma ka päris üksikuks jääda. Peale selle, et öösiti ei jõuaks ma enam koju siis. Ja sõpru ei saaks ka kätte.
Ja nüüd ma tunnen, et kõik see öeldu on üks suur ja tühi vabandus. Inimeste üks suur puudus on see, et me oleme nii kuradima mugavad. Me ju küsime endile pidevalt alateadlikult, et miks me küll peaks kõigist nendest mugavustest loobuma, kui meil need juba olemas on? "Me ei peagi". Nii kõlabki kõige mugavam vastus.
Mul ajab südame pahaks iseenda mugavus ja see kuidas ma ei suuda sellest lahti lasta. Ja ikka on nii tore siia tulla ja ennast välja elada. Paberile kirjutamine võtaks nii palju rohkem aega (kuradima vabandused). Võeh... see on lausa hämmastav kui silmakirjalik ma olla võin. Mind häirib kuidas ma sõltun tehnikast ja samas ei suuda sellest loobuda.
Just sellistel hetkedel ma ei saa endaga hästi läbi!

Mind veel ei ole

Igalt poolt mind otsi sa,

läbi käi kasvõi kogu maa.

Üle mäe, mis püsti meie ees on teel.

Üle jõe, mis meie vahel voolab veel.

Igalt poolt mind kutsu sa,

lõpuks siis tõesti tulen ma.

Läbi öö ja valge udu mind sa näed.

Läbi tuulte tõstan sinu poole käed.

Mind veel ei ole, kuid sa leiad mind!

Leiad ka siis, kui peaks viima ka aastaid see.

Mind veel ei ole, kuid sa leiad mind!

Sina ei jää õnnest ilma,

kui sa ei jää seisma poolel teel.

Igalt poolt mind küsi sa,

sinu jaoks ammu elan ma!

Tahan olla laul, mis sind mu juurde toob.

Tahan olla läte, millest rõõme jood.

Ulalaaa

Aitäh, Pia ja Villem, et te mulle sünnipäevaks Lõvikuninga filmi kinkisite! Te ise ka ei tea, kui tähtis minu jaoks see film on. Ma ei suuda seda isegi sõnadesse panna.
See on film, mis mind väiksena kõige enam mõjutas. Eriti veel laul "Circle of Life". Selle laulu idee on justkui minu maailma alustalaks.
Tänu sellele filmile õppisin ma iseseisvalt ära, kuidas videomakki tööle panna. Pärast seda õppisin kõiki tehnikaimesid iseseisvalt kasutama. Siiani armastan neid ise õppida.
Selle filmi pärast hakkasin ma nii väga armastama ka loodusfilme. Eriti veel tiiger-viigeritest ja teistest kiisulistest. Ma küll nutan ikka veel, kui keegi kusagil ära süüakse või muidu ära tapetakse, aga ma tean, et see on osa elust ja see peab nii olema. Vahel mulle tundub, et teised loomaliigid peale inimese oskavad palju õigemini elada.
Ei, mul ei ole ikka veel piisavalt sõnu...seda ei anna kirjeldada. Ma väiksena vaatasin seda vahel kolm korda päevas ja ma ei väsinud. Ma lihtsalt vaatasin ja vaatasin ja ikka vaatasin...täna vaatasin kaa. Me Kataga leidsime, et see film on täielik pisarakiskuja. Nutma ajab nii traagiline surm, õrn armastuseavaldus, võidukas naasmine...kõik lihtsalt ajab nutma selles filmis.
See on minu jaoks nii ilus ja nii südames.

Täna ostsin lõnga ära. Mul tiirleb nii palju ideid peas, et ma ei tea, millal ma need kõik tõeks suudan teha. Talveks ikka üritan oma tütimütsi ja käpikute visiooni ellu viia. Oii, need saavad ägedad olema, kui ma suudan teha kõike seda, mida ma oma peas välja mõtlen. Kangasteljed tahaks ka kiirelt ära õppida, siis saaksin endale päris oma vaiba teha. Ja keraamikaga tahaks ka uuesti tegeleda...

Eile/täna bashmentil tantsides ja enda ümber õõtsuvaid kehasid vaadates, mõtlesin, et see on ikka nii naljakas kuidas inimesed iseennast ei näe. Nad ei saagi aru, et veidralt käituvad. Siis aga hakkasin mõtlema, et mida kõike ma küll enda juures ei märka?

Hahaha, ma ikka olen üks veider inimene. Ma jumaldan Lõvikuninga filmi, olen 20 ja armastan kududa, tantsimise ajal mõtlen aktiivselt sellele, kuidas inimesed on ikka veidrad ( kaasa arvatud mina), loen täiesti võõraste inimeste blogisid ja pean seda naljakaks...kui vana ma õieti olengi?

Punane

Mm, see on lausa märkimisväärne, kui palju rohkem jõuab tehtud, kui inimene ärkab varakult. See on üks sellistest teadmistest, mis on kõigi peas olemas, aga enne seda, kui sa pole seda enda tegelikkuseks muutnud, sa seda siiski tõeliselt ei usu.

Päev alles algas ja ma olen jõudnud käia juuksuris (wohoo, punapea on tagasi!), rehvivahetuses, toidupoes, usukuulutajatega vestelda...selle kõige käigus sain ka väheke targemaks.
1) Punased juuksed on ikka ägedad!
2) Väga tõhus moodus meeste ligitõmbamiseks on viibida selle auto roolis, mille rehv on tühi.
3) Leidub ka selliseid usukuulutajaid, kes on täitsa meeldivad! Neid võiks lausa uskuda!

Jaaa...üks asi on täitsa veidrat moodi naljakas. Ma loen ühte blogi, kelle autorit ma isiklikult ei tunne. Ta ilmselt ei teagi, et ma teda loen, veel vähem, et ma üldse eksisteerin. Kuna ma olen teda juba pikalt lugenud ja mingit viisi aiman, kuidas ta mõtted liiguvad, siis võin isegi öelda, et ma tunnen teda teda ennast tundmata. Parim osa on see, et kui ma teda tänaval kohtan (tal on blogis enda pilt üleval ja teda pole raske teistest eristada), siis ma hakkan täiesti tahtmatult naerma, sest tema ei tea, et mina teda tean. Ma saan isegi kujutleda, millised mõtted tal parasjagu peas liiguvad. Teistele see ilmselt üldse veider ei tundu ja blogi autor ise (kui ta teaks) ei peaks seda üldse millekski, aga mulle teeb jubedalt nalja. Ma olen nagu väike salanuhk. Ma passiks päris hästi dektektiiviks!

Aloha, sügis!

Mulle meeldib olla vait, kui ma seda tahan. Mulle meeldib rääkida, kui ma seda tahan. Mulle meeldib teha kõike, mida ma tunnene, et ma tahan teha. Üleüldiselt ei seedi ma sõna "peab". Kuna ma viimasel ajal sageli sellele mõtlen, et see sõna/tegevus mulle ikka üldse ei meeldi, siis seda intensiivsemalt ma seda pidevalt enda ümber märkan. Üks ütleb, et ma PEAN koristama, et kodu PEAB puhas olema. Teine ütleb, et PEAB mõtlema sellele, kui palju sul raha on ja alles siis valima, millise pildiraami sa mingi summa eest saad. Sa PEAD olema rõõmsas tujus, kui külla lähed. Sa PEAD kingi tegema, sest tavad näevad nii ette.
Ei, selline maailma pilt mulle ei sobi. See on lausa napakas, kui suure osa oma ajast inimesed koristamisele panustavad, nagu see oleks midagi, mida kohe kindlasti tegemata ei saa jätta. Iga nädal sa koristad, võtad lapi kätte ja ajad tolmurulle taga. Kuid mitu korda nädalas sa näiteks oma parima sõbraga suhtlesid või mitu korda midagi tõeliselt head vaaritasid?
See on ka napakas, kuidas inimesed elavad raha järgi. Ikka ja jälle ütlevad inimesed, et ta peab vaatama palju tal raha on. Nagu näiteks, ma palusin isa, et ta aitaks mul ühte pilti raamida. Ta leidis raami, mille ta sai selle summa eest, mis ta endale ütles, et on nõus kulutama. Ta isegi ei uurinud milline see raam välja võiks näha, mida mina oma pildi ümber näeksin. Minu jaoks pole see üldse loogiline. Mina esmaslt mõtleks välja millist raami ma tahaks ja siis vaataks, kust ma sellise kõige soodsamalt saaks. Ma mõtlen, et inimesed, kes pidevalt mõtlevad, kuidas võimalikult väikese summa eest midagigi saada, ei saa kunagi seda, mida nad tõeliselt tahavad. Ma ikka üritan vaadata, et ma saaks selle asja, mida ma TAHAN, kõige parema hinnaga. Inimesed, raha ei ole teie jumal, see on vaid tühine ASI, millele ühiskond on omandanud ajuvaba väärtuse. Jah, see on kullaga tagatud, aga mis see kuld on? See on lihtsalt üks tükk metalli, millega ei saa mitte midagi asjalikku teha. Isegi hammastele ei panda enam kuldplomme...ja isegi kui sul oleks kullakamakas riiulil säramas (otse maapõuest võetuna see isegi ei sära eriti), siis kas see teeks sind õnnelikumaks inimeseks?
Ja ma võiks veel podiseda...

Mulle meeldib, kui inimesed on oma teemavalikutes lennukad. Näiteks räägid kellegagi mingist asjast ja siis ühtäkki torkab sulle midagi täiesti kardinaalset pähe, sest mingi asi assotsieerus sinu jaoks eelneva teemaga ja siis paugu pealt räägid sellel uuel teemal. Võib ju teistele veider olla, aga seda ägedamad vestlused tekivad. :D

Täna on pilved nii mõnusalt pehmed.

Täna avastasin, et sel aastal on sügis väga vaikselt ja kavalalt kohale hiilinud. Ja see külm, mis õues kondab, jääb järgmise kevadeni kondama. Tere sügis!

Sõit Pilvelaevaga

Oii, mu armsad!

Ma sõidan jälle Unistusega.
Nii ilus oleks, kui ma kohtaks Sind täiesti juhuslikult täiesti tavalisel päeval täiesti tavalises pargis. Ma oleks seal ja naeraks kõhud kõveras pisarateni välja, koos oma armsatega. Sina mööduksid nagu inimesed ikka juhuslikult mööduvad ja siis jääks Sulle kõrvu minu naer. Sinu otsiv pilk oleks nii intensiivne, et ma tunneks seda oma õnnelikul ihul ja mu naer lakkaks ja ma jääks Sulle ainiti otsa vaatama. Vaataks ja näeks neid müstilis lõputuid silmi. Ma kohmetuks (see osa tuleks mul eriti hästi välja) ja punastaks (see tuleks mul veel paremini välja) ja mu huuled vormiks endile ühe argliku naeratuse. Siis puhuks äkiline tuuleiil ja see paneks mu juuksed (siinkohal on kahju, et mul pole pikki juukseid) nii metsikult lehvima, et see tooks mu välja sellest maagilisest lummusest, millesse Sina mu viisid ja mu südame põhjast pääseks valla siiraim naer, mis minust iial tulla saaks. Ma naeraks õnnest ja sellest ilust, mis sel hetkel sünniks.

"Ja kõrgel näen hõljumas valgeid pilvi,

ja mu käed, tiibadeks muutuvad mu käed.

Kui siis ükspäev lennates suurisilmi,

kõik hää on jääv, nii väikesed all tunduvad kõik mäed."

Mmm, Dagö on ikka hea. Ma kujutlen kuidas ma lesin suurel valgel ja pehmel pilvel. Ma sõidan pilvega üle järve ja hästi õrnalt, vaid sõrmeotsaga puudutades, panen ma selle pinna virvendama. Helesinised liblikad lendleks minuga koos ja ma sõidaks nii terve Maailma läbi.

Ma ei suuda end ära tänada selle otsuse eest, mis viis mind erialavahetuseni. Lihtsalt suurepärane on minna loengusse ja tunda, et ma tõesti tahan seda kõike teada. Inimestele ikka meeldib küsida, et kes või mis minust peale kultuuriteaduse eriala lõpetamist saab. Teate, ma ei tea, mis minust saab, aga ma ei vaevagi oma pead sellega. Nüüd ma lihtsalt teen seda, mis mulle meeldib ja mis mu hinge laulma paneb. Vot nii! :)

Täna tegelesin oma fotohobiga kaa. Peale selle, et minu ribikardinal kondab väike elevant, tundub, et heinas kondab kaikaga mees. (Kes otsib, see leiab! ;)

Ma palun andeks oma mõnede eelnevate postituste pärast. Ma palune andeks enda käest ja ka nende käest, kes tundsid end neist puudutatuna. Ma tegelikult ei tahtnud nii, kuigi mingit pidi ikkagist tundsin nii, aga ma ei tunne enam kurbust. Ma palun andeks ja annan andeks. :*

Armastust!

Laupäev

See lihtsalt tuli ühel hetkel. Sipsul ja Pial oli tuline õigus, kui nad käskisid mul olla mina ise ja lihtsalt naeratada ning särada. Ma ei pidanudki ise midagi alustama, sest inimesed tegid ise algust...ja selles ei olnud hirmu. :)

Taas kooris laulda on mõnus. Ma tundsin nii puudust hääleharjutusest ja nendest lauludest, mis alguses tunduvad ülinõmedad, aga kui iga hääl oma asja selgeks saab, siis kõlab kaunilt ja hakkab meeldima. Mm, ma armastan laulmist!

Minu uus netituttav, keda ma juba korra siin maininud olen...temast kiirgab mingit omamoodi avatust. Temaga on nii hea vestelda täiesti tavalistel teemadel. Ta kuidagi valgustab mind ja ma näen endas asju, mis on valesti, aga see ei ole selline enesehaletsus, see on selline selge mõistmine, et 'jah, ma olen eksinud ja nüüd ma liigun endasi'. See on tervendav, kas teate.

Ma mõtlesin, et peaksin oma mobiili üle värvima...kui ta nii kui nii selline kapsas on ja enda osi ära kaotab, siis võiks talle väheke särtsu juurde anda ja värvi lisada. Uut ma ei vaja ja ega mul seda praegustki eriti vaja lähe...

Päikest!

Tavalised teemad

Oo, õnnis esimene koolipäev! Ikka hoopis teine tunne on Tallinna Ülikoolis käia. Kodune. Pehme.
Nägin üle saja aasta Jan'i (ma ei tea tegelikult, kuidas ta nime kirjutama peaks :P ), mitte, et me üldse kunagi väga palju suhelnud oleks, aga siiski tuttav nägu. Siis nägin Mart'i, kes mulle väga rõõmsalt naerdes tervituse saatis, kui me üksteisest kiirel sammul möödusime. Ei tea, mis talle minu nägemises nii palju nalja tegi... Siis nägin veel väga mitut uut kursakaaslast, kelledega ma pole veel kordagi rääkinud. :P Ma ikka veel ei söanda nendega rääkima minna. Millest ma nendega rääkima peaks? Lootma, et nad ise valivad hea teema? Tegelikult ma ei tea, mida ma selles tavalises tegevuses nii väga pelgan. Nad on ju kõigest inimesed. Nad on Inimesed...äkki ma seda kardangi...

Olulistest asjadest on rääkida see, et ma õppisin end eile uuesti armastama! :)

Kõva kalli

Ma austan nii väga neid inimesi, kes ei väänle arvutimaailma ahelais, kes elavad reaalset elu.

Täna kirjutas mu kursakaaslane mulle vastuse, milles seisis, et ta ei soovi minuga interneti kaudu tutvuda, et ta on vanamoodne inimene. Ma oleks tahtnud teda selsamal hetkel kõvasti-kõvasti kallistada, sest ta suutis täiesti tahtmatult minus midagi muuta. Taevas on selge ja näen taas teed, millel astuda tahan ning sihti, milleni jõuda, mille taha jõuda, et veel kaugemale minna.

Kord ütles Kristjan, et tuleb osata õigel hetkel loobuda.
Millal on õige hetk?
Kas siis, kui teised enam ei looda või siis, kui sa ise enam ei jaksa?

arm, mis täidab hinge

Sinu olemise reaalsus
mul paremaks aitas saada
Sinu mõtetest kootud laused
minu olemisse soojust tõid

enam ma ei tea kuis Su mõtted salli koovad
nende soojus mu sisu ei hoia
enam ma ei tea kas olnu unes
või ilmsi loodud sai
Sinu hingamine muutumas on tuhaks

Sinu olemise reaalsus
mul paremaks aitab saada
Sinu sõnadest loomata read
minu olemuses läidavad leegi

enam ma ei tea kuis kustuda kavatseb leek
selle kuumus mu sisu põletab
enam ma ei tea kas on see ihuunistus
või südame sügavaim karje
Sinu arm üha enam saamas on tõeks

Nukrameelne päikesekiir

Ma tahan südamest tänada oma kõiki sõpru ja armsaid inimesi, kes mulle nii imetoreda sünnipäeva kinkisid. :) Selles oli nii palju soojust ja armastust, selles oli nii palju imelisi inimesi. Aitäh, aitäh, aitäh!

Eriliselt suur aitäh Kädile ja Martinile. Kädile, kes mulle müstilisel kombel Inglismaalt sõnumi saatis ja Martinile, kes keelatult mulle sõjaväest sõnumi saatis. Ma ei osanud seda üldse oodata ja seda enam tõid need pisiasjad mulle rõõmu. Seda on alati meeldiv teada, kui inimesed sind ikka meeles peavad. :)



See on nii pähh, kui sa saad aru, et see inimene, kellega sina suhelda tahad, ei taha sinuga suhelda. See on selline torkav ja kibe teadmine. See on keeruline segu erinevates tunnetest. Ühel hetkel sa tunned end pealetükkivana, siis liiga mittehoolivana, siis jõuad mõelda, et mis sul viga on, et sinuga suhelda ei taheta, siis haletsed ennast tükk aega, siis kurvastad ja tunned seda tõetorget südames...
Järgmisel hetkel rahustad end mõtetega, et ehk see polegi midagi isiklikku, ehk inimene lihtsalt elab oma elu, mis on ju täiesti normaalne, et äkki tal tõesti ei ole üldse aega sinuga suhelda, äkki tal ei ole selleks isegi võimalust mitte, aga ta tegelikult ikka tahab...siis hajub see positiivsus nagu miraaž ja sa küsid endalt, et kas sa vaid üksi üritadki?
Kurb on teha muhvi-posti ja kirjutada kirju, milledele kunagi vastuseid ei tule, kurb on loota, et äkki kord aastas ikka saame kokku ja räägime, ning siis aasta möödudes mõista, et seda ei juhtunudki...

Ma võin ju end haletseda, mõelda, et ma teen kõike valesti, öelda iseendale, et ma olen veidrik, kellega keegi suhelda ei viitsi...ma võin seda kõike teha, aga ei tee. Ma ise tean, et ma teen õigesti, kui loodan ja üritan. Ma tean oma südames, et ma pole eksinud.

Siis mõtled, et võiks ju selle kõik välja öelda ja loota, et see teeb asjad paremaks, aga vaevalt. Kui minuga suhelda ei taheta, siis ma ei saa sinna midagi parata, kuigi see mu südant kraabib, sest mina ju tahan. Ma ei taha teistes süümepiinu tekitada, ma tahan, et need inimesed, kes minust hoolivad, vahest ehk minule mõtlevad, leiaks võimaluse seda mulle öelda. Mina ju üritan.

Kuid inimesed on erinevad, inimesed ei mõtle sama moodi, ei igatse sama moodi.

Mina igatsen kõvasti ja valusalt...kuid ma õpin sellega koos elama.

Haldjatants

See oli ilus. See oli vahva. Mulle meeldis Mare idee teha väike fotosessioon. Õigupoolest olen isegi väheke mõnes mõttes kade, sest mul endal keerles taoline mõte juba väga pikalt peas, kuid ma kuidagi kartsin seda välja öelda, kartsin, et teised ei lähe sellega kaasa. Hämmastav kui tühised võivad olla ühed hirmud, aga kui palju nad võivad meis muuta.

Muidugi, ma võin ju endiselt oma fotosessiooni ka teha. Ma pean lihtsalt ohjad haarama.

Mul on idee, kus tuleks kehastuda sensuaalseks õrnaks naiseks. Valgus oleks hämar, et sa võid lausa käega läbi õhtu tõmmates, tunda, kuidas hubasus su sõrmede vahel voolab. Soengud oleks kohevad, aga võimalikult lihtsad ja langeksid vabalt. Meik oleks kerge, peaaegu olematu, et ei kaoks loomulik ilu. Ja riieteks oleks kudumid. Erinevad pehmed ja kohevad kampsunid ning ei midagi muud. Dekoratsiooniks aurav kohvikruus...

See mõte on hea, tõesti on, kuid ma ei tea, millal ma suudan selle ellu viia.

Jeii, ma sain 29 minutit tagasi 20! WOHOO...wohoo...wohoo...

Tegelikult ma ei tunne midagi. Ei mingit ärevust. Ei mingid ahelate purustamist. Lihtsalt 20...

...ja see 20 tundub nii vana, nagu ma peaks nüüd arukas olema.