Folgil käidud. Folk oli ikka tore. Reedeõhtune reggaepidu oli vahva. Avastasin, et ma ei tea regaaest ikka mitte midagi. Ma ei tunneta seda muusikat nii nagu rokki või hip-hop'i. Ehk see tegi ka mu nautimise väheke raskemaks. Samas oli ikka mõnus ja cill, nagu ühel reggaepeol peakski olema. :D Iseäranis cill oli üks noormees, kes väga cillilt oma mullis tantsis. Ta tundus mulle kuidagi nii armas, et igal võimalikul hetkel ma vaatasin teda. Ta nägi välja üsna habras. Seda rõhutas eriti hästi tema suur punane nokats. Ta oli pikk ja kõhna, sassis pikemate juustega, mis mütsi alt igavlevalt välja tolknesid. Kõige ägedam tema juures oli siiski tema tantsustiil. Ta lihtsalt nõtkelt põrkus oma jalgadel. Täpselt nagu väike vedru. See oli nii sujuv ja pehme liikumine. Samal ajal tegi ta oma parema kä'ega õhus väga kumeraid liigutusi. Justkui oleks kujuteldavat palli silitanud. Ja tal oli nii rahulolev nägu - õnnis naeratus suul ja sära silmis. Tema oligi minu rahustav hetk õhtus, kui ma hakkasin liialt ärrituma neist narko- ja alkoholijoobes inimestest, kes minust pidevalt mööda nühkisid.
Laupäevaõhtune Zetode kontsert oli väga mõnus. Nad on ikka nii vahvad ja teevad mul alati tuju heaks. Kirsmäel oli eriti vahva see, et minust mõned inimesed eespool oli mudalomp, kus alguses paar, aga hiljem juba üsna mitu inimest hullasid. Pean tunnistama, et mul oli endal ka vastupandamatu soov sinna mutta hüppama minna. Kui keegi oleks suutnud kõrvalt mu hinge kahte poolust näha, siis talle oleks avanenud vaatepilt, kus "lapsik mina" jookseb tulutult mudalombi poole ja "täiskasvanud mina" hoiab teda selja tagant traksidest kinni. Ma pidasin endaga sel hetkel kõva sisemist debatti, kus üks pool ütles, et see on täiesti suva, mida teised arvavad ja riided saab kah puhtaks pesta, et see on lõbus ja ma ju tahan seda, aga teine pool võitis oma väidetega, et riided saavad mustaks, et ma määrin Pia auto pärast ära ja et ma ikka olen selleks liiga heas konditsioonis. Mulle ei meeldi need sisemised võitlused. Need on väsitavad ja teevad mind morniks. Nii sageli küsitakse minult, et kas minuga on ikka kõik korras, et ma olen nii näost ära. Tegelikult otseselt ei olegi midagi korrast ära, keegi ei ole mulle liiga teinud ja kellelegi teisele pole kah liiga tehtud, mina lihtsalt pean oma sisemisi võitlusi. Samas ma tean, et ma peaks oma mõõga ja kilbi maha panema, sest endaga on väär võidelda, et endaga tuleb hästi läbi saada, kuid need vastuolud kerkivad igapäevaselt mu sisemusse ja imevad mind energiast tühjemaks. Mul pole isegi jõudu, et võitlusi lõpetada. Ma tunnen, et ma olen kadunud oma peas valitsevasse kaosesse. Aeg-ajalt ma leian uuesti raja ja tunnen, et olen leidnud oma tõelise olemuse, aga järgmisel hetkel olen rajalt kadunud, teadmata, kust ma tulin ja mis on mu siht.
Ma vaatan end kõrvalt ja näen, et ma olen enda ümber ehitanud kaitsevallid, et iga kord, mil keegi üritab mulle läheneda, siis ma tõmbun kerra ja ajan oma okkad püsti nagu siil. Ma lihtsalt kardan seda teadmatust, seda eksinud olekut. Ma kardan haiget saada. Ma tean ka seda, et mu hirmud on asjatud, et ilma nendeta lähebki kõik hästi. Halvad asjad toituvadki meie hirmudest. Vahel ma kujutlen, kuidas ma astun oma hallist kestast välja. Lihtsalt rebin selle puruks ja lükkan selle endalt maha. Edasi astun naeratus näol, südamest kostumas sillerdavat naeru. Avatud meele ja südamega iseenda ahelatest prii inimene, kelle hinges pole ruumi hirmudele. Kuid oleti, iga kord, kui ma üritan seda kujutlust ellu viia, kukub see mu silme ees kildudeks, sest teine osa minust vahib mulle irvitavalt otsa ja vibutab sõrmega ketile, millega ma end isenenda kindluse külge aheldanud olen. Nii ma seisan ma oma pisikese kindluse trellitud ukse taga ja püüan oma peast leida koodi, mis avaks need trellid.
Oh, kui palju pean ma endaga tööd tegema! Kui palju!
Märkasin täna, et ma ei usu enam oma unistustesse. Väiksemana ma unistasin täiesti ilmvõimatutest asjadest ja uskusin, et kõik mis mõtlen lähebki nii. Nüüd on mu unistused jõuetud. Ma mõtlen neid oma peas, aga väheke enne imekauneid lõppe kägardan nad kokku ja heidan prügikasti, sest ikka ja jälle tuleb kusagilt see rusuv mõte "See nii kui nii ei lähe nii.". Mu ilusad unistused on asendunud realistlike kujutluspiltidega, millede täitumist ma ei taha.
Oh, Maarja, kust tulevad su muremõtted, kus peitub nende salalik koobas, mis on neid peibutav ihalus? Oh, Maarja, kus on su hirmude kodu?
2 kommentaari:
Oi Maarjake, minu poolest oleksid sa küll võinud lompi hüppama minna! Teinekord ikka tee, mida süda soovid, pole vaja jah lasta end muserdada sellest, et ei tea, mis teised arvavad. Aga ega see muidugi lihtne ei ole. Me kõik oleme arvamuste küüsis. Aga anname endast parima :)
Kalli-kalli
(vabandust, et ma nii hõivatud oma armuloos olen, ja üldse enam sinuga/teiega kohtunud ei ole!)
Jah, eks ma pean oma piire avardama. :)
Ja ära vabanda, armastus ongi see, mis meid lõppude-lõpuks kõige õnneliumaks teeb. Seega hoia ja armasta! ;)
Eks mina ja teisedki ikka saame hakkama. Meie kõigi elud käivad ju mingit rada ja just nii see peabki olema. ;)
Postita kommentaar