Täna. Täna käisime Mare, Kati ja Meelisega lendavat taldrikut ning indiacat mängimas. Ilm oli lausa suurepärane - tuul puhus pidevalt. :D Aga oi, ma pole ammu nõnda naernud. Seda siirast naeru, mil mu nägu muutub hästi koledaks, peaaegu, et ebardlikuks, hingamine katkeb, häält ei tule enam, terve keha kägardub, aga seespoolt ma paisun ja kõhus on kõdi. Oi, see naer on metsik. Piss tuleb ka peaaegu püksi.
Ma armastan seda naeru ja igatsesin seda pikalt. Nüüd ta tuli, jess!
Laupäeval, Pia suvilas, ma mõtlesin inimese vanusele ja tema materiaalsele kehale. See algas sellest, et Pia ja Villem arutasid selle üle, kui vana Villem välja näeb. Hiljem, mil ma majakese ees pingil istudes piipu popsisin ja kuulasin edasi Pia ja Villemi arutlust teemal, kas Villem näeb liiga vana välja või mitte, siis ma leidsin end mõttelt, et tegelikult ei ole meie sisemine ja välimine vanus üldse ühtivad. Näiteks mina tunnen, et mu keha on palju vanem kui mu hing. Ma tunnen ennast ikka lapsena, kuigi mu keha on aastatelt üsna pea kahekümnene. Kuid mu hing ei saa 20. Mu hing on palju noorem.
Meie hing ja keha on kaks eraldi seisvat asja. Keha on hinge kodu. Sageli kuuleme inimesi ütlemas "ma ei tunne end üldse kolmekümneselt" või "ma tunnen end veel väikese lapsena" või mida iganes selle taolist. Samas me ütleme, et osad inimesed näevad palju nooremad/vanemad välja, kui nad tegelikult on. Ma usun, et need hinnangud antakse kõik hingele. Hing kumab meie kehast läbi, nagu valgus koduaknast.
Tegelikult ei loe meie välimus mitte midagi. See ei tohiks mitte midagi tähendada. Oluline on see, et hing end oma kodus hästi tunneks ja oma kodu armastaks. Ja kui rääkida teiste inimeste armastusest, siis õige armastus on see, mis saab osaks meie hingele.
Muidugi, me kõik tahame endale ilusat kodu.
Vahel ma mõtlen, et sõbrad saavad siis suureks, kui enam ei räägita lihtsatest asjadest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar