Omamoodi. Põikasin üle mõne aja taas Poognasse. Olen sinna osad oma luuletused rippuma jätnud. Üle pika aja on keegi sattunud mu luuletuste peale ja võtnud vaevaks neid arvustada. Arvustused iseenesest on kõik enamuses positiivset laadi ja keskmine hinne on mul ka parajalt üle keskmise. Samas ei loe see mitte midagi. Kõik mida inimesed arvavad, on nii suhteline. Ühele meeldib teisele mitte. Kõige hämmastavam on see, kuidas inimesed näevad sõnu erinevalt. Ma ei saa öelda, et üks näeb õigesti ja teine valesti. Seda mitte. Kuid sõnade tunnetus on kõigil erinev. Mõni näeb sõnadest läbi. Mõni mitte. Osad leiavad, et sõna ongi just see, mis ta kirjapildis on. Näiteks üks leiab, et valuuta on raha. Jah, tõsi, ranges definitsioonis on see tõesti nii, kuid kui vaadata sõnast läbi, siis valuuta on vahend, millega saab midagi muuta. Samas leiab üks, et olen kirjutanud luuletuse konkreetselt sellest, et olen aidsihaige ja lits, aga tegelikult väljendasin liialduste kaudu oma emotsioone ja ei rääkinud otseselt üldse mitte endast. Eks see olegi nii, et üks näeb fassaadi, teine elu selle taga.
Kuid ehk nägin ka mina vaid arvustuse fassaadi?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar