Linnukesed

Nüüd siis on valmis. Ma suutsin üle elada kõik kolm vestlust (kultuuriteadus, ämmaemandus, sotsioloogia). Sotsioloogia vestluse järel oli tunne kõige parem. Oh seda ime, seal ma ei suutnudki midagi kohatut öelda. :D Ehk tundsin ma end ka seepärast kindlamalt, et samal eriala nõutud essee ja tabeliteanalüüs läks nii hästi, et mind peeti vääriliseks ka vestlusele kutsuda. See tõstis mu enesetunnet ja usku, et ma saan sisse. Tulemusi veel ei tea. Nendega läheb aega. Ootamine.

Gea ja Kata on juba kolmandat nädalat meil. Ma mõistan, miks nad siin on ja ma tahan neile igati toeks olla, kuid ma tunnen, et mul on rohkem ruumi vaja. Iga õhtu, mil ma tavaliselt vaikselt oma toas olesklen ja naudin kodust õhkuvat rahu (loe:vaikust), pean nüüd täitma aktiivse suhtlemisega. Ma tunnen, kuidas nad otsivad minuga kontakti, et ma aitaks neil mõtteid hajutada. Ma ise tahan ka neid aidata, kuid ma tunnen, et ma hakkan väsima. Ma tunnen, et ma olen päästerõngas, mille küljes uppuja viimses hädas ripub. Gea ja Kata on minu jaoks väga olulised inimesed ja ma tahan neile vaid head. Mullegi meeldib nendega suhelda, kuid ma ei suuda seda iga päev kolm nädalat järjest. Asjale heidab varjundeid ehk ka see, et ma tean, et neil on oma kodu olemas ja otseselt pole midagi, mis takistaks neid seal olemast. Elaksin nad päriselt minuga koos, siis oleks asjad hoopis teised ja ka mina tunneks end teisiti, kuid see teadmine, et nad on vaid külas, teeb asja keeruliseks. Ma tunnen, et mu isiklikku mulli on liiga agaralt sisse tungitud, et mul pole enam oma ruumi ega aega. Mu tuba on nagu turuplats, kus kõik külaelanikud iga päev kohtuvad.
Ma ei saa neid ära ajada, mul pole selleks südant. Lihtsalt ei ole.