Mul pole enam ühtegi vallalist sõbrannat. Nüüd ma ei julge neist kellegagi ühendust võtta. :P
Ei, asi ei ole nii hull, ma ei tunne paanilist hirmu, kuid väheke on siiski tõrjutud tunne. Ma olen üdini ja hingepõhjani õnnelik, et mu sõbrannad kõik õnnelikud on. Muresid on ikka kõigil, aga nad on siiski õnnelikud ja mina koos nendega. Mina lihtsalt...mina pean õppima oma aega sisustama. Ega ei saagi loota, et sõbrad mu päevi täidaks ja minule elaks, ikka iseendale tuleb elada, aga nüüd on mul veel rohkem üksi olemis aega. Nüüd ma pean tegema neid asju, mida ma kõige vähem oskan ja mida kõige enam kardan. Ma ei ole hea uute inimestega tutvumises, aga tundub, et pean seda tegema ja enne kui ma täitsa üksi jään. Mulle meenuvad kõik need üksikud tegelased nendest raamatutest, mida ma lugenud olen ja ma näen igaühes tulevikuend. Ma ju ei taha nii.
Elus esimest korda jäin magama nii, et pisarad leidsid oma lõpp-peatuse padjas. Ma ei nutnud, pisarad lihtsalt jooksid mööda mu põski. Ma ei tea, miks nad jooksid. Kas nad jooksid millegi poole?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar