lihtsalt liiga äge

Tõeliselt cill.

iseendast rääkides

"Otsi iseennast!" ei ole üksikutele, väljaspool enamuse kolonni lonkavatele indiviididele mõeldud rehabilitatsiooniprogramm, vaid igaühe asi. Ning paistab, et igaühe esimene asi.

-Vladimir Bibihhin (mulle meeldivad targad mehed ja nende targad mõtted)

vaikusest tiine õhk
lõikab noaga hingest läbi
ja näen su südame taha

unistus kollasest majast

Möödudes kollasest majast, mis piilus kõrgete puude vahelt, tundsin, et unistan nii väga ilusast majast looduse keskel, kus elavad minuga koos minu mees, lapsed, kass ja koer, minu kõik materiaalsed vajadused on maksimaalselt rahuldatud. Kõik on ilus ja tore...ning kui maja oli puude taha peitunud, taipasin, et tegelikult on see unistus nii ebaoluline. Tegelikult unistan ma kodust, mis oleks täis mõistmist ja hoolimist, täis rõõmu ja ausust. Me kõik soovime endale sellist kodu, aga miskipärast ikka unistame ilusast kollasest majast, suurest söögitoast ja hiiglaslikust voodist, justkui see olekski õnn. Me unistame kõigest materiaalsest, sest usume, et sellega koos käib lahutamatult kõik hingeliselt hea kaasas. Tegelikult ju ei käi. Me tahame uskuda, et käib. Tahame uskuda, et kui me saame endale ilusa kodu, siis selle sees on ka kõik ilus, et inimesed ja nendevahelised suhted on ilusad ja head. Ja me ei märka kunagi, et ka kõige väiksemas kitsikuses võib olla palju rohkem õnne, kui meie suures elutoas. Ma ei ütle, et nüüd peab kasinalt elama hakkama, et me ei tohiks endale ihaldada suurt ja ilusat kodu. Ei, sugugi mitte, ma ise unistan ju ka nendest asjadest. Kuid inimesed võiksid mõelda, mida nad tegelikult tahavad ja kas nad saavad seda kõike nendest asjadest, mida nad enda ümber kokku krabavad.
Tegelikult ma ei tea, mis ma selle jutuga siin öelda üritan. Vist seda, et see on kurb, kuidas naised unistavad kõigest materiaalsest, sest usuvad, et see tagab ka nende hingelise rahulolu. Kõik teavad, et asjad ei tee meid õnnelikuks, aga keegi ei taha seda tunnistada, sest asju on kergem hankida, kui püüelda hingeliste hüvede poole. Ja naised nii väga unistavad. Mehed jälle vaatavad, et naised nii väga tahavad, et nad suurest hirmust nõrkadena näida, jahivad ka materiaalseid väärtuseid. Kõige kurvemad sõnad, mida ma viimasel ajal ühe mehe suust kuulnud olen: "Ma ei saa, ma pean mõtlema, kuidas raha teenida...". See on nii kurb kuidas me murdume, sest meil pole raha. Jah, raha on oluline, meie maailmas eriti, ka kõige parema tahtmise juures ei saa ma sellele vastu hakata. Jah, on oluline, kahjuks. See on nii kurb kuidas materiaalsus on meie prioriteet number üks ja kuidas me selle jahil jätame märkamata metsmaasikad lehtede varjus....

kogemata möödaminnes joonistades

Minu vennatütar küsis, mis on "ebanormaalne". Ma vastasin, et see on midagi, mis ei ole täpselt see, mis see tavaliselt on. Ta ütles selle peale, et mul pilt on ebanormaalne.

Viiese loogika on hea.

jumalat ei ole kodus

Ma ei oskagi seda sõnadega seletada, miks mind nii väga Raimond Kaugvere raamatud köidavad. Võib-olla nende ülimalt inimlik ebainimlikkus. Ma ei tea, ehk need elulised teemad. Kuid mulle meeldivad ja selle vastu ei saa. Mulle tegelikult üldse meeldivad kodumaised kirjanikud. Ma küll loen ka tõlgitud kirjandust, kuid see pole ikka see. Tõlkes läheb nii palju tundeid ja siiraid emotsioone kaduma, et ma ei saa enam täit elamust. Aga kodumaiste raamatutega on teisiti...mulle meeldib see kodune tunne, mis mul tekib. See pidev äratundmine. Mulle meeldib kõndida linnas ja siis mõelda, kuidas raamatutegelased jalutavad mööda samu kive ja külastavad samu kohvikuid, mida minagi. Mulle meeldib see tõelähedus. Ja karakterid on ka inimlikud. Eesti moodi inimlikumad. Sellised külmad ja julmad eestlased. Just sellised, nagu nad meil on, nagu ma ise olen. Ja siiski nii ilusad. Oeh...ma ei tea, kust tuleb minu suur estofiilsus. Ehk sellest, et ema mind kandes Balti ketis osales ja laulval revolutsioonil kohal oli. Ehk ma sain sealt mingi erilisi laksu kätte...ma ei tea, aga mulle ikka metsikult meeldib Eesti värk.
Ma lähen iga kord püha viha täis, kui keegi teatab, et talle ei meeldi tumedanahalised ja siis laob lagedale kõikvõimalikud haledad põhjendused, miks ta ise on nendest parem. Parim, mis ma siiani kuulnud olen, on see, et nad lõhnavad teisiti, kuidagi räpaselt, nagu mulle selgeks püüti teha...See on lausa hämmastav kui kitsastesse raamidesse inimene on iseennast surunud. Ta lahterdab inimesi headeks ja halbadeks selle järgi, kuidas nad lõhnavad... Tundub, et läänemaailmas on inimesed tõesti kaugele arenenud, isegi liiga kaugele arenenud, et muutuvad lausa ebainimlikuks, häirivalt masinlikuks. Kuid jah, iga kord kui keegi toob endas nähtavale rassisti või natsionalisti, siis ma tõesti ärritun. Ma lihtsalt ei usu, et mõni rahvus on eelistatud. Ma ei usu, et mõni nahavärv on toredam kui teine. Me oleme kõik erinevad inimesed. Ühest kohast oleme me alguse saanud. Ma ei mõista, miks me nüüd nii väga piire tõmmata tahame. Jah, me näeme erinevad välja, aga see on kah vaid sellepärast, et oleme erinevates maailma otsades arenenud ja vastavalt keskkonnale kohanenud. See on täiesti tavaline evolutsioon ja kohe kindlasti mitte mingisugune suurem teooria eelistatutest. Meid eristab vaid kultuur. Aga vot inimene ei sünni kultuuriga koos, ta sünnib kultuuri sisse ja selle vastu on keeruline võidelda. Oleks ma sündinud Hiinas, siis elaks ma sealse kultuuri järgi ja hiinlaste vihkajad vihkaks mind täpselt sama palju, kui mõnd teist suvalist hiinlast...
Ei, ma saan aru, inimesel on vajadus iseennast defineerida, enda olemusest aru saada, sest ilma nende teadmisteta ei suuda ega taha eksisteerida. See on lausa julm, kuidas me otsime kõigis teistes vigu, et ennast paremas valguses näidata. Ja kuna üksikisiku püüdlused end parimana näidata on liiga egoistlikud, siis tehakse seda rahvuse tasandil või rassi tasandil. Vaadake vaid, kui ilusad me kõik koos oleme, tõeliselt kaunis nahavärv ja nii ilus keel, palju kaunimad kui teil! Mul on tõeliselt raske väljendada neid siiraid tundeid enda sees, mis tekivad, kui mõtlen sellele kui tagurlikud on nii suur osa inimesi. Kõik nad räägivad maailma parandamisest, aga tegelikult vihkavad teistes seda, mida iseendaski. Jah, kõik me oleme ühesugused, aga keeldume seda mõistmast, sest meil on vaja iseendale mõte anda. Nii, nii tore...
Vahel kui satun kuulma meestevahelist juttu. Oi, kui suurtest asjadest nad räägivad ja kuidas nad samal ajal juba eos lämmatavad võimaluse neid suuri asju teha. Ja kui mõni naine julgeb midagi öelda....oi, see on kole! Jumala eest ärge naised suud lahti tehke, ärge öelge üldse midagi, no, milleks, mehed ju teavad niikuinii kõike paremini...Ah, persse sellega. Ma ütlen nii, nagu on öeldud ka Kaugveri raamatus, et ei ole olemas mehemõistust ja naisemõistust. On lihtsalt mõistus ja sellel ei ole sugu. Mõistus kas on või seda ei ole. Ja mina ei taha vait olla. Ma võin sellega hordide viisi meeste uhkust riivata, panna neid soovima nutta kusagil salaja, et ometi keegi ei näeks. Ma lihtsalt ei kavatse vait olla. Ja kui keegi ütleb, et naise kohus ongi vait olla, siis mina ütlen selle peale, et jumal tänatud, et ma sinu naine pole, sest mina kohe kindlasti vait ei ole.
Jah, mulle ei meeldi rassistid, natsionalistid, geivihkajad ja igasugused teised lahterdajatest egotsentrilised inimesed. Ja tõsi on ka see, et ma ise ei ole sugugi parem. Ma ju moodustan ka omamoodi grupi, keda ma ei või silmaotsaski seedida. Nagu näha....lõppude lõpuks oleme me kõik täpselt ühesugused. Erilised oma sarnasustes. Erilised oma erisustes.
Ja palun, ärge nähke mõtteid seal, kus neid ei ole. Kõik, mis kirjutasin on täpselt nii kuidas tunnen ja midagi enamat selles ei ole. Ära lihtsalt kujuta ette, et seal on veel mingeid suuri tundeid ja et ma seda kõike vihjamisi kirjuan. Ei, valusalt ausalt ja ei midagi enamat. Punkt.

Võimas, neist tunnetest võiks raamatu kirjutada!

helluse hõlmad

Täna tabasin endas helluse, mida tahaks kellelegi jagada. Ma ei oska seda hellust kellelegi pakkuda, aga nii väga tahaks kellegi endale kaissu võtta, õrnalt ta kätt silitada ja mitte midagi öelda. Hoida ja hoolida, jah, just seda ma sooviksin kellelegi anda. See hetk kangastus väga selgelt mu silme ees, kuid kellele ma selle hetke kingiks, ma tõesti ei tea. See tunne lihtsalt õilmitseb mu sees.

teadmatuse hoomamatud piirid

Ma ei suuda taluda seda, et asjad on kahe vahel. Kuid täna tärkas minus mõte, et kahe vahel olek on ainus olek, kus on tajuda liikumist, mingit arengut. Kui asi on üks või kui asi on teine, siis mul on paigalseis. Kuid seistes kahe vahel olen ma alati liikumises, minus püsib lakkamatu soov jõuda kas ühele või teisele poole. Mõistad?

Sõnad on ära määritud. Sõnad ei ole enam seda, mida nad sündides olid. Sõnad on justkui õhulennul tolmunud.

filosoofiast vaimusurmani on vaid mõned tunnid

Ma ei tea, miks ma seda ikka ja jälle endaga teen.... Järjekordselt olen ma suutnud jätta asjad viimasele minutile, ning nüüd vaevlen suurtes vastupidamisvaludes. Ärge seda järgi proovige, et vaatate läbi kaks videoloengut, mida on kokku kolm tundi ja siis veel loete terve hunniku Pascal'i, Camuse, Ciorian'i ja Nietzsche mõtteid, ning seejuures üritate neist normaalselt aru saada, ning seejärel veel oma 25'le küsimusele adekvaatselt vastata. Inimene ikka oskab ennast piinata. No, ma tõesti ei tea, mille kuramuse pärast ma ei või oma tegemisi mitme päeva peale jaotada, sest aega mul on, aga kohe näha, et tahtejõust jääb puudu. Teemad õnneks on huvitavad, aga mu vaene väike pea lihtsalt tahab plahvatada... Filosoofiaga ei tasu nalja teha, see on su mõistuse suhtes halastamatu...

kindlus

Raamatud. Viimasel nädalal olen lugenud läbi kuus armastusromaani. Jaa, eranditult igaühes oli meestele väga oluline oma voodi. Isegi kui ihalained lõid juba ammu üle pea kokku, siis viimasel hetkel oli ikka vaja oma voodisse naisega armatsema minna. No, ja siis saigi naine oma voodisse kantud....
See torkas mulle igas raamatus silma. Ja siis tabasin end mõttelt, et ma ei oska seda seletada. Seejärel võtsin nõuks ja küsisin kolmelt erinevalt meestuttavalt, et mida nemad sellest arvavad. Nagu ma isegi kahtlustasin, siis ka nemad leidsid, et mehed peavad oma voodit oma kindluseks. Täitsa loogiline, aga kas ikka on? On see mingi teistsugune ajujõnks?

meelas nurr

Mõis. Kodu. Ma jalutan muretult läbi tubade. Aknaist langeb kirgast suvist päikest, õhk on magusast lillelõhnast paks ja eemalt kostub uinuva kassi meelas nurr. Seljas õrnalt ihule langev maani kleit, paljad varbad puudutamas jahedat põrandat. Juuksed seatud kuklasse ja vaid üksik salk langemas õlgadele. Ilma ühegi aksessuaarita, ilma meigita. Lihtsalt puhas ja loomulik, ihu katmas vaid kleit, mis avatud uksest puhuva suvise tuuleiili voolus kergelt lendlema hakkab. Jalutan, rüübates sooja teed ja mõeldes kaunitele hetkedele, mis veel kõik on ees. Silmsi sillerdamas suvine päike ja hinges helisemas rahulik viis...
See pilt kangastub juba mitu päeva mu vaimusilmis. See on täis nii lõputut naiselikku energiat, hoolivust ja armastust. Ma tunnen end selles mõttes nii loomulikult, et lausa valus hakkab, kui meenub, et see on vaid kujutelm. Viimastel päevadel olen tajunud endas mingit muutust. Osa minu sisemusest tahab jätta hüvasti minus mässava rüblikuga. Minus tungivad esile ja püüdlevad avaruste poole sõnulseletamatud naiselikud instinktid. Minus ärkab ürgne naiselikkus. Ma ei oska seda seletada ja ehk on asi nendes raamatutes, mida ma viimastel päevadel nii usinalt lugenud olen, kuid samas tundub see muutus nii loomulik ja õige, et ma isegi ei taha sellele vastu vaielda. Varem kuidagi tundsin, et mul pole oma naiselikkust kellelgi suunata, seda jagada, aga nüüd ütleb minus miski, et võin seda kõigiga jagada. Õigemini ma tahan seda kõigiga jagada...
Jah, mulle meeldib see muutus ja mulle meeldib mõte endast mõisaprouana...

450 ml

450 ml
450 ml
nõel veeni
maailm pihku
kümme minutit lamavas asendis ja
elu ongi päästetud

e.n.e.r.g.i.a.

Nägin täna teist korda üht poissi. Esimesel korral sõitsin temaga koos bussis, täna sõitsin temast bussiga mööda. Iseenesest nägi ta üsna tavaline välja, nagu üks harju keskmine nooruk ikka. Kuid juba esimesel korral tajusin temast mingit veidrat ja sõnuseletamatut närvilisust. Teda esimest korda bussiterminalis silmates vaatasin, et mingi nooruk ei pelga üldse külma ja jalutab niisama ilma jopeta ringi. Peast käisid läbi mõtted, et äkki keegi tegi halba nalja ja võttis ta asjad ära või ta siiski unustas/jättis need ise kuhugi. Hiljem selguski, et ta oli need endast kuidagi harjumatult kaugele teisele pingile jätnud. Tal olid kaelal sinikad. Esmalt arvasin, et keegi on teda kägistanud, aga siis leidsin, et vast ikka mõni neiu ta kaelale tähelepanu osutas. Ja ta oli nii närviline. Tammus edasi ja tagasi, näppis oma juukseid, kontrollis korduvalt oma mobiili, mis muideks oli väga bling-bling ja roosa! See oli kuidagi väga vastuoluline, sest välja nägi ta siiski rohkem nagu poiss poiss. Vans'i papud, punased kitsad teksad, suur kapuutsiga pusa, trendikas soeng. Kõhna kehaehitus, lausa habras, võiks öelda. Suured ja kurvad silmad...tema välimuses oli kõik tavaline. Kuid tema närvilisus oli kriipiv. Hetkeks isegi mõtlesin, et äkki ta on kapihomo, aga selle mõtte kustutasin ka ära. Hiljem, mil me juba samas bussis sõitsime, avanes mul võimalus teda lähemalt vaadata. Tema närvilisus ei lakanud. Ta vaatas pidevalt ringi ja vaatas oma telefoni. Isegi kahtlustasin, et ehk ta on mingi aine mõju all, et seepärast ei taju külma, ega suuda närvitsemata olla. Kuid ka see tundus ebatõenäoline. Ta oli vaikne, ei lammutanud midagi. Kui siis minu rahu, sest ma ei suutnud teda endale lahti seletada. Üritasin endale öelda, et las ta olla. Küllap see on ühekordne asi ja inimestel ikka juhtub asju, kuid ma ei suutnud end takistada teda jälgimast. Raske oli vahtida niisama tuimalt aknast välja, kui su enda keha tajus õhus närvilisust. Minus oli sõnuseletamatu soov minna ja küsida, mis teda vaevab, et miks talon roosa telefon ja miks ta nii närvis on. Nojah, seda ma muidugi ei teinud, sest see olen mina. Ja kui ta bussist lõpuks väljus, siis mina sõitsin veel edasi ja mõtlesin kuni koju jõudmiseni, et mis teda küll vaevas.
Täna nägin teda teist korda. Ta ootas bussi ja mina sõitsin bussiga temast mööda. Tal ei olnud jälle jopet seljas ja jälle olid ta asjad kõige kaugema pingi nurgal. Ja jällegist näppis ta oma roosat mobiiltelefoni. Ning endiselt oli ta äärmiselt närviline. Seda õhkus tema igast keharakust. Kaelal olid ikka sinikad. Keegi peab teda ikka korralikult lutsima või siis ta ise teeb endale viga või siis keegi teine teeb talle viga. Ta paistis mulle nii üksikuna. Esimesel korral paistis samuti üksikuna. Ja nii haavatav. Veel torkas mulle nii esimesel kui ka teisel korral silma, et ta ei hooli oma asjadest. Esimesel korral enne bussist väljumist ta hakkas oma jopet siiski selga panema, aga seljakott jäi ette ja viskas selle lihtsalt tuimalt bussipõrandale, millel lausa vohas lumelöga. Ja ta isegi mõelnud sellele. Täna oli ta jope väga hooletult pingil. Varrukad puudutasid maad. Juba seegi vihjas hoolimatusele, et ta oma asju endast nii kaugele jätab.
Äkki see on mingi teismeliste värk, et ollakse nii silmatorkavalt närviline. Äkki see on mingi minu kiiks, et ta mulle silma jäi, et ma tema närvilisust tajusin. See on lausa metsik, kuidas mingi suvaline tänaval ette juhtuv umbes 14 aastane poiss mind oma olemisega lihtsalt ärritab. Ma oleks tahtnud teda aidata, nii väga teada saada, mis teda vaevab, mida ta tunneb.
Ja enne kui keegi tahab väita, et ma olen raamides kinni ja surun teda mingisse kasti, siis ma ei tee seda. Ma lihtsalt üritan oma mõtteid teistele arusaadavalt seletada. Ma ei tea temast ju midagi ja kõik mis talt sain oli tühipaljas esmamulje ja mis oli üheülbaliselt närviline. Tema ei teagi, et ma temast esmamulje sain. Ma ei taha öelda, mis ta on või mis ta ei ole, ma lihtsalt ei saa seda teha. Ma lihtsalt tahaks teada, mis ta on ja mis ta ei ole.

Ja kõik see õpetas mulle, kuidas meie energiad meid kõiki mõjutavad.

but the sun came up again...

Uus semester. Tundub tulla huvitav ja igati hariv semester. Ma olen suutnud end kümnele kursusele registreerida. Tundub normaalne kogus. Loodetavasti ma siis uue sessi ajal ei kõnge. Kuid millesse ma ennast siis sel semestril mässisin...

• Loovkirjutamine
• Sissejuhatus kultuurisemiootikass
• Sissejuhatus ajaloofilosoofiasse
• Eesti kultuuri alused ja tähendus
• Paradokse ja probleeme eesti kultuuris
• Ajalugu, romaan ja Eesti
• Kunstiajalugu
• Sissejuhatus filosoofiasse
• Siirderiituste sotsiaalne olemus ja praktikad tänases Eestis
• Inimväärtuste olemus ja toimemehhanismid: filosoofiast tänapäevani

Loodan, et olen siis semestri lõpuks kümme korda targem.

Vahel tunnen, et mul pole mingit õigust kõnelda. Kõnelda asjust, mida ma ise eales kogenud pole. Iga kord, mil ma järjekordselt avaldan arvamust millegi kohta, mida ma ise kogenud pole, siis tunnen, et olen nii piiritult võlts ja silmakirjalik. Ja palun ennast iga jumala kord, et ma järgnevatel kordadel suudaks vaikida ja oma segased mõtted endale hoida, sest tegelikult neil ju pole selget vormi, neil pole mingit tagatist. Ma olen justkui loll lammas, kes ilma igasuguse kaitse ja tagalata pea laiali otsas lahingusse tormab. Ikka oma aadete eest väljas, nagu ematiiger oma laste eest. Kohati tunnen end nii juhmina. Samas jällegi on väär hoida endas mõtteid, mis igatsevad vabadust. Raske on oma igatsusi vaikima sundida. Sest tegelikult iga rünnak ja kaitse räägib meie igatsustest, pisikestest salasoovidest. Pean vist lihtsalt tarka nägu tegema ja lootma, et teised ei saa aru, et ma midagi ei mõista, ei tea, tegelikult.

Viimastel päevadel kudusin Laurale mõeldud tutimütsi valmis. Äge tuli! Ennast kiitmast ma ei väsi ja kui väsin, siis istun, puhkan ja pärast kiidan edasi! Ning viimase kahe päeva jooksul olen läbi lugenud kolm raamatut. Kõlab kergelt fanaatiliselt... Neli paari käpikuid ootab kudumist ja minu indu. Kolm raamatut ootab lugemist ja minu indu. Ja veel erinevaid tegemised ootavad minu indu. Cill! Ja ma lihtsalt laulan...

And You can see my heart beating

You can see it trough my chest

Said I'm terrified, but I'm not leaving

I know that I must pass this test

So just pull the trigger!

Mõnel päeval igatsen ma väga. Igatsen seda, mida ma ilmselt kunagi enam ei saa. Mingi osa minust ütleb, et see ongi nii hea, aga teine osa küsib valjult MIKS? Üldiselt ma sellele ei mõtle ja vaid vahel harva jooksevad need mõtted ja tunded minust läbi. Ärritav ei ole see, et ma neid mõtteid tunne ja tajun, vaid see, et need ikka ja uuesti tulevad. Aeg ei ole mitte midagi muutnud. Kas aeg üldse kunagi muudab midagi? Kas aeg üldse on olemas või on see inimmõistuse tühipaljas abstraktsioon? Ja mu mõte helistab viit...

You get in, get done

And then you get gone

You never leave a trace

Or show your face, you get gone

Should have turned around

And left before the sun came up again

But the sun came up again