Kord ütles keegi, et ma olen kui üksik hunt. Ja kui ma nüüd sellele praegu mõtlen, siis see ongi nii. Üldse mitte halvas mõttes. Teatud mõttes on see isegi kompliment, sest ma olen aastatega saavutanud midagi, mida ma nii väga saavutada olen püüdnud - vabaduse, individuaalsuse, sõltumatuse. Ehk küll natukene väärastunud kujul, sest minus on tärganud teatav egoism ja hoolimatus, mis pole kunagi olnud minu teadlikud eesmärgid, kuid milledeni ma siiski olen jõudnud ja oleks väär seda eitada, sest iseennast on väär eitada. See loob mulle taas uued eesmärgid, mis on hea.
Hingesugulus. See on üks keeruline sõna, sest seda mõista on raske ja seda kogeda on veel raskem. Ma ei soovi kedagi haavata, kuid ma pean tunnistama, et ma pole hingesugulust (sellisel kujul, nagu mina usun, et see olema peaks) kellegagi tundnud. Ükstaskõik kui kaua ma inimest ka ei tunne, kui hästi ma teda ka ei tunneks, siis hingesugulust ma pole tundnud. Tegelikult on seda veider väita, sest ma ei tea kindlalt, mida hingesugulus endast kujutab. Raske on seda öelda, kui sa seda kogenud pole. Ometi ma tunnen, et ma pole seda kogenud. Alati kui ma sellele mõtlen, oma lähedastele ja meievahelistele suhetele, siis miski ütleb, et see pole see. Justkui oleks klaas vahel, tõke millest üle ei saa. Ja minus on tunne, et hingesugulus on see, kui seda klaasi pole. Seda on raske seletada, aga ma lihtsalt tunnen nii. Ja kui ma tunnen, et seda tunnet pole, siis peab olema ka tunne, mis ütleb, et see on olemas.
Tegelikult ma tean, et ma teen ise raskeks hingesuguluse tekke. Ma kardan, et kui ma lasen kellegi lõpuni sisse, et siis kaotan oma vabaduse. Vabadus on minu jaoks alati kallis ja igasugused ahelad rasked. Ma olen seda juba väiksest peale teinud ja ma ei tea, kas ma isegi oskan oma hingeust avada. Mõnes mõttes on need uksed kõigile ja alati avatud olnud, kuid tagakambrisse pole ma siiski kedagi lasknud. Lihtsalt on mõtteid, millede jagamiseks on vaja rohkem kindlust. Ma tunnen niigi, et mu mõtted on valdavas enamuses teiste omadest üpris erinevad ja üsna sageli pean valima vikimise, sest ma tajun, et inimesed ei ole valmis mu ideid vastu võtma. Ja mina ei ole valmis halastamatult oma ideede eest seisma. Lihtsalt ei jaksa ja ei oska. Mis omakorda tekitab minus frustratsiooni, sest segu mõtetest, mis igatsevad vabat lendu maailma avarustes, ja tunnetest, mis on nõrgad ja ei ole valmis vastuseisuks, on supp, mis ei maitse hästi.
Ma tean, et klammerdumine oma vabaduse külge ei ole hea idee. Igasugune klammerdumine on halb. Ja mul oleks õige oma tahtmistest lahti lasta, kuid hetkel on sellised käitumismaneerid minu jaoks kui abirattad ja ma ei ole valmis neid veel ära võtma. Kuid nendest vabanemine on üks minu paljudest prioriteetidest ja ma olen veendunud, et saabub hetk, kus ma oma jalgrattal ei kuku. Lõppude lõpuks tuleb kõik omal ajal ja siis kui on vaja.
5 kommentaari:
Klammerdumine kahjustab ennast, sest tekitab liigse sõltuvuse ning hirmu selle objekti eemaldumise ees. Ma avastasin paar päeva tagasi (kuigi ma olen väga kaua teadnud, et klammerdumine ei ole kellelegi hea), et ka paaniliselt kinnihoidmata püsib oluline enda ligi ja seda päriselt uskudes käib peas mingi krõks ning kogu "hinge kinni hoidmine" kaob iseenesest. Ei pidanud isegi valmistuma ega samm-sammult liikuma:) Kui mina sellega hakkama sain, saad sina kindlasti:) Sul on minu meelest uskuja hing ja sisemine tugevus, mis laseb sul ennast ning maailma aduda.
Justnimelt tugevus, kuigi selle sees on kuldne õrnus, mida sa ei lase teistel eriti puudutada, aga vahest lased näha. Sa ei jää sellest aardest ilma, kui sa ennast seod. Sa saad siis tõeliselt vabaks, ka vaimselt, lisaks muudele tasanditele, kui sa ka vabadusest lahti lased.
Ma tean seda tunnet, kui ei taha midagi öelda, sest ei jõua vaielda, aga ma arvan, et sinu ideed on sinu omad ja sul on õigus neid välja öelda. Kindasti leiavad nad ka positiivset vastukaja, ehk isegi sarnase kinnihoitud mõtte.
Ma just mõtlesin, et sa oled nagu Raffaello... sinu sees on pähkel. (Tegelikult tuli mul peas praegu umbes 15 sarnasust, aga see on kõige paremini sõnastatav neist kõigist:))
Tõenäoliselt on see kommentaar segapusaline, aga mu peas käis nii palju mõtteid, et ma ei suutnud neid kõiki üles kirjutada. Võib-olla olen ma haige, võib-olla toidumürgitus (ma sõin ühte aniisimaitselist mandariini natuke:S:S:S)
Igastahes, kallis oled ja kui sa tahad neid mõtteid kellegagi jagada, kelle ees sa neid kaitsma ei pea, võid ühendust võtta:)
Ma ei jõua sinu eksistentsi ära tänada! Sa oled nagu ingel minu päevades! :)
Tänan!
(toidumürgitus ei ole hea. loodan, et saad kärmelt terveks)
Pole tänu väärt!:) Ja sina oled minu ingel:)
Paistab, et mul siiski ei ole toidumürgitust:) Lihtsalt sessi stressi ja palavuse hõrk kooslus:D
Kalli-musi!
Iga kord kui ma sinu blogisse tulen, hakkan laulma seda Romeo ja Julia laulu, mille üks rida on sinu praeguse postituse pealkirjaks:)
Jaa, see on kaunis laul! :)
Postita kommentaar