Kurb on kuulda inimesi ütlemas, et meie keel ja kultuur sureb välja. Mina ei usu seda. Ma keeldun seda uskumast. Meie kultuur on meis endis ja see on meie enda teha, et see püsiks ja kestaks. Nii väär on kuulda inimesi, kes süüdistavad teisi eestlasi, et nemad kolivad välismaale, et need, kes jäävad, on tühised töllmokad kel puuduvad ambitsioonid. Veider, et inimesed leiavad, et meie kultuuri ja keele püsimine on kellegi teise probleem, mitte meie endi. Ja eriti veider on see, kui öeldakse, et eesti keelt ja kirjandust on mõttetu õpetada, sest sellega laias maailmas pole midagi peale hakata.
Minu arvates on iga rahva jaoks tema emakeel äärmiselt oluline. Oma emakeelt me mõistame kõige paremini ja meie inimesed mõistavad seda kõige paremini. Meil on ühised tähendused. Ehk on tõesti eesti keel vaene keel, kuid kui meil oleks vaja rohkem sõnu, siis me looks need. Me ju oleme läbi aega end edukalt eesti keeles väljendanud. Meie kultuur elab selles keeles ja ei saa öelda, et selle oskamine on väär, kui sa oled eestlane. Meie juured peituvad meie kultuuris ja keeles. Kõik see, mis on meile ainuomane, on meie kultuuris ja keeles.
On piiritult kurb näha, et inimesed löövad käega. Nad isegi ei lähe ära, nad lihtsalt seisavad liikumatult ja kurdavad, et meie kultuur sureb välja. Nad lihtsalt ei saa aru, et meie kultuur on meie enda teha. Ei saa oodata, et keegi teine tuleks meid päästma, sest siis poleks ju enam meie kultuur.
Mu isa leiab, et eesti keele õppimine on mõttetu, et selle korrektne valdamine on ebaoluline. Märksa olulisem oleks näiteks vene- ja inglise keelt puhtalt osata. Jah, ma ei vaidle sellele vastu, et vene- ja inglise keel kasulikud ja praktilised on, eriti veel praeguse eluolu juures, aga see siiski ei õigusta eesti keelest loobumist. See on sama hea kui iseendast loobuda. See, et me teisi kultuure aktsepteerime, ei tähenda, et me peame enda omast loobuma. Eesti kultuur elas üle muiste vabadussõja. Mõelge kui kaugele ulatuvad meie juured ja kui kaua on meie keel eksisteerinud. Ja me pole kunagi suures pildis eriti arvukas rahvus olnud. Meie kultuur oleks võinud hävida nii esimesed kui ka teises maailmasõjas. Aga see elab ikka veel! Meie elame ikka veel! Miks siis öeldakse, et 100 aasta pärast meie kultuuri enam pole. Jah, kui tõesti 1,3 miljonit eestlast annab alla ja ütleb, et meil pole oma kultuuri, siis me oleme tõesti surnud. Kuid miks me üldse peaks midagi sellist ütlema? Miks me peame ütlema, et kõikides teistes kultuurides on parem elu? Miks me ütleme, et teistes kultuurides on õigem elu? Miks me teeme näo, et meie kultuur on vilets ja mõttetu? Ei ole, me oleme väga ilus kultuur ja meil on veel ilusam keel. Me ei pea tegema kõike nii, nagu suures ja vägevas Ameerikas tehakse. Me ei pea jäljendama Prantsusmaad või Saksamaad. Nende mallid ei pruugigi sobida meie kultuuri ja see ei ole väär. Me saame ju ise hakkama ja väga hästi. Me ei pea kõike kokku laenama. Me ei pea ütlema, et eestlane on kade inimene. Me oleme ilus rahvas, meil on oma kultuur, küll vigadega, aga siiski oma. See on ILUS!
Mina ei ole nõus alla andma. Ma hoian ja armastan meie kultuuri!
Ma olen nii õigel erialal. Minu jaoks ei ole hetkel õigemat kohta. Ja ma tean, mida ma tahan oma eluga teha. Ma ei tea, kuidas ma seda teen, aga ma tean, kuhu ma välja jõuda tahan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar