*

Sild ahtake viib üle vee,
ma teda otsin aina.
Ei leia tema juurde teed,
ei rada sinna aima.

Kuid olemas ta kuskil on,
ei miski usku kaota.
Ma olen niikui võlukonn,
kes lummast pääsu taotab.

Kord hajub nõidus, olen prii
ja mööda aasa silkan.
Ei miski igavesti nii
saa jääda, nõnda kilkan.

Ja päiksekiirte hellusest
mu meel on jälle sume.
Jääb maha vana neetud kest
ja miski pole tume.


- Jaan Tooming