Vägistamine

Rutiin. Ma tunnen kuidas see läheneb ja ma hakkan manduma. Mu energia kaob ja sära kustub. Ma ärkan ühest päevast teise ja kõik nad tunduvad ühtviisi tühjad. Käin loengus, kooris, kirjutan oma esseesid, koristan, triigin, teen süüa, loen kohustuslikku kirjandust...kuhu see mind viib? Ühel hetkel läheb tempo lakke ja ma otsekui hakkaks jooksulindilt maha kukkuma, sest see on mulle liiga kiire. Ma komistan, aga ikka veel püsin peal, sest ma ei taha alla anda, mul on vaja need kalorid maha joosta. Kas ikka on vaja?
Ma tahaks kogeda midagi uudset. Kasvõi midagi tavalist, kuid mis oma ootamatuses oleks kirgastav kogemus. Näha kasvõi kuidas päkapikud tantsivad või kohtuda kellegagi, keda poleks iial julgenud oodata. Samas olen ma nii jõuetu ise midagi muutma. Ma olen suutnud end veenda, et kohustused on möödapääsmatud. Kohustused...need armsad koduloomad.
Rutiin on nagu patsaan, kes su ära vägistab. Sa näed juba kaugelt tema silmadest, et tal on plaanis midagi rõvedat. Ta tuleb ja teeb su enda omaks. Siis sa lebad sealsamas läbitõmmatult ja tunned, et oled nii väärtusetu.
Ma olen selle patsaani tuppa lasknud.