Õnnetunnid

Ma leppisin täna iseendaga ära. Täna ma sain aru, et pole vaja võidelda ja pole vaja olla keegi teine.
Ma tean, et ma piitsutan end pidevalt oma vallalisuse pärast. Ja tõesti, vahel on seda raske taluda, sest ümbritsev maailma üritab sulle pidevalt väita, et see on ebanormaalne. Aga nüüd ma tean, et selles pole midagi ebanormaalset. See ei ole anomaalia, kuigi paljud seda selleks peavada. Ma tean, et pole vaja olla see, kes sa tegelikult pole. Ma võiksin ka minna ja end kleepida mingite ettejuhtuvate meeste külge, sest osade meelest see ongi õige viis käituda ja leida see, keda otsinud oled, aga see pole mina. Ma ei tunne mingit vajadust minna ja kulutada ennast ja oma tundeid lihtsalt kenadele noormeestele. Nemad ei vääri seda, mina ei vääri seda. Ma siiralt usun, et kord saabub tund, mil ma kohtun oma hinge teise poolega. Me tunneme teineteist ära ja saame üheks. Ehk me juba praegu tunnemegi tunneme teineteist, kuid meie põhjendamatute ihade möirged hajutavad südame sügavamaid sosinaid. Kord saabub hetk, mil südame hääl saab kõlada kauneima meloodiana. Kord me mõistame, mis on tõeliselt oluline. Pole vaja otsida, midagi sundida, üritada midagi paremaks teha. Kõik tuleb omal ajal, siis kui hinged on valmis. Siis kui süda juhib su elu. Siis kui sa lased armastusel enda peale valgusena langeda.
Ma lihtsalt olen ja hingan ja annan. Ma luban olla endal mina ise, ma ei lase ühiskonnal end vormi suruda. Ma lihtsalt armastan ennast. Mul pole vaja end teiste soovide järgi vormida ja teha nägu, et miski mulle meeldib, kuigi tegelikult ei meeldi. See võib ju teistele haiget teha, kuid lõppude lõpuks on see ikkagi täiesti triviaalne. Inimsuhete võlu seisnebki suuresti selles, et me suudame kõigest hoolimata jääda iseendaks. Me ei lase end mõjutada, teiste soovidele allutada, kui see pole meie endi sügavaim tahe. Me oleme ja hingame oma puhtas loomuses. Nii saabki maailma üheks.
Ma usun armastust. Suurt ja puhast. Ma usun ja selles usus ma elan.