Anarhia

See, et me oleme sõbrad, ei tähenda, et me peame ühte moodi mõtlema. See, et me elame koos, ei tähenda, et me kõike ühtemöödi peame tegema. See, et ma olen sinu ihust sündinud, ei tähenda, et ma pean omaks võtam sinu tõed. See, et see on raamatus kirjas, ei tähenda, et see on tõde. See, et seda karjub enamus, ei tähenda, et see on kuld. See, et seda ütleb eakas inimene, ei tähenda, et see on ainus reaalsus. See, et seda lausub lapsesuu, ei tähenda, et see oleks väär. Keegi meist ei ole Jumal. Samas oleme me kõik Jumalad.

See võib ju kõlada isekalt, aga mina ei usu seda. See, et kahel inimesel on erinevad arvamused, ei tähenda, et asjad ei võiks funktsioneerida. Koos tegutsedes tuleb eemale astuda oma isiklikust minast ja töötada ühise hüve nimel, ning see ei tähenda, et sa oma arvamusest loobud. Kompromiss on võtmesõna. Kui sa seisad vaid enda hüvede eest, siis tee kõik ise ja ära kobise ülejäänute kallal, sest nemad ei ole osa sinu edust. Vastandid täiendavad teineteist. Seal peitub progress.

Seepärast mulle ei loe palju sul raha on või kus sa elad, milline sa välja näed või kuidas elad, kõnnid, kõneled. Inimene on sellest materiaalsusest eemalseisev. Jah, ühiskonnal on hea meid nende asjade järgi mõõta ja kaaluda, sest nii on tal kergem funktsioneerida ja meid juhtida.

Me oleme mass. Kuid milleks olla hall mass, kui me saaks olla värviline mass? Hall on riigile kergem, kuid värviline on elule ilusam. Raske ei ole alati halb.

Selline ongi minu anarhia. Elada ausalt ja avalikult.