Sõnadest läbi

Omamoodi. Põikasin üle mõne aja taas Poognasse. Olen sinna osad oma luuletused rippuma jätnud. Üle pika aja on keegi sattunud mu luuletuste peale ja võtnud vaevaks neid arvustada. Arvustused iseenesest on kõik enamuses positiivset laadi ja keskmine hinne on mul ka parajalt üle keskmise. Samas ei loe see mitte midagi. Kõik mida inimesed arvavad, on nii suhteline. Ühele meeldib teisele mitte. Kõige hämmastavam on see, kuidas inimesed näevad sõnu erinevalt. Ma ei saa öelda, et üks näeb õigesti ja teine valesti. Seda mitte. Kuid sõnade tunnetus on kõigil erinev. Mõni näeb sõnadest läbi. Mõni mitte. Osad leiavad, et sõna ongi just see, mis ta kirjapildis on. Näiteks üks leiab, et valuuta on raha. Jah, tõsi, ranges definitsioonis on see tõesti nii, kuid kui vaadata sõnast läbi, siis valuuta on vahend, millega saab midagi muuta. Samas leiab üks, et olen kirjutanud luuletuse konkreetselt sellest, et olen aidsihaige ja lits, aga tegelikult väljendasin liialduste kaudu oma emotsioone ja ei rääkinud otseselt üldse mitte endast. Eks see olegi nii, et üks näeb fassaadi, teine elu selle taga.
Kuid ehk nägin ka mina vaid arvustuse fassaadi?

Naer

Täna. Täna käisime Mare, Kati ja Meelisega lendavat taldrikut ning indiacat mängimas. Ilm oli lausa suurepärane - tuul puhus pidevalt. :D Aga oi, ma pole ammu nõnda naernud. Seda siirast naeru, mil mu nägu muutub hästi koledaks, peaaegu, et ebardlikuks, hingamine katkeb, häält ei tule enam, terve keha kägardub, aga seespoolt ma paisun ja kõhus on kõdi. Oi, see naer on metsik. Piss tuleb ka peaaegu püksi.
Ma armastan seda naeru ja igatsesin seda pikalt. Nüüd ta tuli, jess!

Laupäeval, Pia suvilas, ma mõtlesin inimese vanusele ja tema materiaalsele kehale. See algas sellest, et Pia ja Villem arutasid selle üle, kui vana Villem välja näeb. Hiljem, mil ma majakese ees pingil istudes piipu popsisin ja kuulasin edasi Pia ja Villemi arutlust teemal, kas Villem näeb liiga vana välja või mitte, siis ma leidsin end mõttelt, et tegelikult ei ole meie sisemine ja välimine vanus üldse ühtivad. Näiteks mina tunnen, et mu keha on palju vanem kui mu hing. Ma tunnen ennast ikka lapsena, kuigi mu keha on aastatelt üsna pea kahekümnene. Kuid mu hing ei saa 20. Mu hing on palju noorem.
Meie hing ja keha on kaks eraldi seisvat asja. Keha on hinge kodu. Sageli kuuleme inimesi ütlemas "ma ei tunne end üldse kolmekümneselt" või "ma tunnen end veel väikese lapsena" või mida iganes selle taolist. Samas me ütleme, et osad inimesed näevad palju nooremad/vanemad välja, kui nad tegelikult on. Ma usun, et need hinnangud antakse kõik hingele. Hing kumab meie kehast läbi, nagu valgus koduaknast.
Tegelikult ei loe meie välimus mitte midagi. See ei tohiks mitte midagi tähendada. Oluline on see, et hing end oma kodus hästi tunneks ja oma kodu armastaks. Ja kui rääkida teiste inimeste armastusest, siis õige armastus on see, mis saab osaks meie hingele.
Muidugi, me kõik tahame endale ilusat kodu.

Vahel ma mõtlen, et sõbrad saavad siis suureks, kui enam ei räägita lihtsatest asjadest.

Kauniskauge unistus

Folgil käidud. Folk oli ikka tore. Reedeõhtune reggaepidu oli vahva. Avastasin, et ma ei tea regaaest ikka mitte midagi. Ma ei tunneta seda muusikat nii nagu rokki või hip-hop'i. Ehk see tegi ka mu nautimise väheke raskemaks. Samas oli ikka mõnus ja cill, nagu ühel reggaepeol peakski olema. :D Iseäranis cill oli üks noormees, kes väga cillilt oma mullis tantsis. Ta tundus mulle kuidagi nii armas, et igal võimalikul hetkel ma vaatasin teda. Ta nägi välja üsna habras. Seda rõhutas eriti hästi tema suur punane nokats. Ta oli pikk ja kõhna, sassis pikemate juustega, mis mütsi alt igavlevalt välja tolknesid. Kõige ägedam tema juures oli siiski tema tantsustiil. Ta lihtsalt nõtkelt põrkus oma jalgadel. Täpselt nagu väike vedru. See oli nii sujuv ja pehme liikumine. Samal ajal tegi ta oma parema kä'ega õhus väga kumeraid liigutusi. Justkui oleks kujuteldavat palli silitanud. Ja tal oli nii rahulolev nägu - õnnis naeratus suul ja sära silmis. Tema oligi minu rahustav hetk õhtus, kui ma hakkasin liialt ärrituma neist narko- ja alkoholijoobes inimestest, kes minust pidevalt mööda nühkisid.
Laupäevaõhtune Zetode kontsert oli väga mõnus. Nad on ikka nii vahvad ja teevad mul alati tuju heaks. Kirsmäel oli eriti vahva see, et minust mõned inimesed eespool oli mudalomp, kus alguses paar, aga hiljem juba üsna mitu inimest hullasid. Pean tunnistama, et mul oli endal ka vastupandamatu soov sinna mutta hüppama minna. Kui keegi oleks suutnud kõrvalt mu hinge kahte poolust näha, siis talle oleks avanenud vaatepilt, kus "lapsik mina" jookseb tulutult mudalombi poole ja "täiskasvanud mina" hoiab teda selja tagant traksidest kinni. Ma pidasin endaga sel hetkel kõva sisemist debatti, kus üks pool ütles, et see on täiesti suva, mida teised arvavad ja riided saab kah puhtaks pesta, et see on lõbus ja ma ju tahan seda, aga teine pool võitis oma väidetega, et riided saavad mustaks, et ma määrin Pia auto pärast ära ja et ma ikka olen selleks liiga heas konditsioonis. Mulle ei meeldi need sisemised võitlused. Need on väsitavad ja teevad mind morniks. Nii sageli küsitakse minult, et kas minuga on ikka kõik korras, et ma olen nii näost ära. Tegelikult otseselt ei olegi midagi korrast ära, keegi ei ole mulle liiga teinud ja kellelegi teisele pole kah liiga tehtud, mina lihtsalt pean oma sisemisi võitlusi. Samas ma tean, et ma peaks oma mõõga ja kilbi maha panema, sest endaga on väär võidelda, et endaga tuleb hästi läbi saada, kuid need vastuolud kerkivad igapäevaselt mu sisemusse ja imevad mind energiast tühjemaks. Mul pole isegi jõudu, et võitlusi lõpetada. Ma tunnen, et ma olen kadunud oma peas valitsevasse kaosesse. Aeg-ajalt ma leian uuesti raja ja tunnen, et olen leidnud oma tõelise olemuse, aga järgmisel hetkel olen rajalt kadunud, teadmata, kust ma tulin ja mis on mu siht.
Ma vaatan end kõrvalt ja näen, et ma olen enda ümber ehitanud kaitsevallid, et iga kord, mil keegi üritab mulle läheneda, siis ma tõmbun kerra ja ajan oma okkad püsti nagu siil. Ma lihtsalt kardan seda teadmatust, seda eksinud olekut. Ma kardan haiget saada. Ma tean ka seda, et mu hirmud on asjatud, et ilma nendeta lähebki kõik hästi. Halvad asjad toituvadki meie hirmudest. Vahel ma kujutlen, kuidas ma astun oma hallist kestast välja. Lihtsalt rebin selle puruks ja lükkan selle endalt maha. Edasi astun naeratus näol, südamest kostumas sillerdavat naeru. Avatud meele ja südamega iseenda ahelatest prii inimene, kelle hinges pole ruumi hirmudele. Kuid oleti, iga kord, kui ma üritan seda kujutlust ellu viia, kukub see mu silme ees kildudeks, sest teine osa minust vahib mulle irvitavalt otsa ja vibutab sõrmega ketile, millega ma end isenenda kindluse külge aheldanud olen. Nii ma seisan ma oma pisikese kindluse trellitud ukse taga ja püüan oma peast leida koodi, mis avaks need trellid.

Oh, kui palju pean ma endaga tööd tegema! Kui palju!

Märkasin täna, et ma ei usu enam oma unistustesse. Väiksemana ma unistasin täiesti ilmvõimatutest asjadest ja uskusin, et kõik mis mõtlen lähebki nii. Nüüd on mu unistused jõuetud. Ma mõtlen neid oma peas, aga väheke enne imekauneid lõppe kägardan nad kokku ja heidan prügikasti, sest ikka ja jälle tuleb kusagilt see rusuv mõte "See nii kui nii ei lähe nii.". Mu ilusad unistused on asendunud realistlike kujutluspiltidega, millede täitumist ma ei taha.

Oh, Maarja, kust tulevad su muremõtted, kus peitub nende salalik koobas, mis on neid peibutav ihalus? Oh, Maarja, kus on su hirmude kodu?

Vabana lendan kui lind

Nüüd ma siis tean kõiki tulemusi. Ma sain igale poole sisse - ämmaemandusse, sotsioloogiasse ja kultuuriteadusesse. Tasuta kohale sain vaid ämmaemanduses, kuid sees olen siiski kõikidel erialadel. Minu valik langeb kultuuriteadusele. Ma tean, et mu vanematele ei meeldi mu valik. Neile meeldiks kui ma õpiks midagi praktilisemat ja RE kohal. Ehk siis ma peaks ämmaemandaks saama nende meelest. Ema loodab endiselt sellele, et ma ikka Tartu Ülikooli jääks...Kuid ma ei saa oma valikuid teiste järgi teha. Eelmisel suvel tehtud valikud ei teinud mind õnnelikuks ja nüüd tean, et oleksin juba siis pidanud jääma kindlaks oma sisetundele, mis ütles, et peaksin kultuuriteadust õppima. Eelmisel korral ma isegi ei üritanud sellele erialale, sest lasin end nii palju kõrvalistest inimestest mõjutada. See on siiski minu otsus ja minu elu, ning minul on plaanis seda õnnelikult elada. Isegi, kui ma oma kultuuriteadlase haridusega tööle ei saa, siis vähemasti on mu hing rahul, et olen õppinud seda, mis mulle südamelähedane on. Niiet, kallid vanemad, andke mulle andeks, kui ma ei täida teie ootusi, kuid ma tean, et ka teie olete õnnelikud, kui mina olen õnnelik. Uskuge mind, minu uus valik viib mind mu õnnele lähemale. :)

Sel päeval, mil ma läksin kultuuriteaduse vestlusele, siis haarasin aja viitmiseks Tallinna Ülikooli fuajeest TÜ ajalehe. Seal oli artikkel koreograafiatudengist, kes oma suurte eesmärkide nimel nii pingutas, et juba esimese kursuse lõpus koormuse all purunes ja haigeks jäi. Tema jutt oli innustav...ja valgustav, kui ma võin nii öelda. Ta rääkis sellest, kuidas ta lasi lahti oma soovist saada suureks tantsijaks, ning tal hakkas parem. Siis ta mõtles, võib tantsimisega ka teisiti seotud olla, aga lasi ka sellest mõttest lahti. Ta lasi kõik oma soovid vabaks ja tal hakkas sellest kergem. Enam tal ei olnud hommikul raske ärgata, sest ta elas enda, mitte oma unistuste nimel.
See pani mind mõtlema ja see meenub mulle iga päev ikka uuesti ja uuesti. Ma ei vangista oma soove endasse. Ma lasen nad kõik vabaks ja mul on kergem.

"Kõik mida vajad, tuleb su juurde, ühel või teisel varjatud kujul..."

Palju head

On asju, mida ei saa kohe kirja panna, sest sa oled nende pärast liiga elevil. Seepärast mu postitus ongi tänane mitte eilne.

Käisime Alatskivil teatris. Tallinn-Tartu-Alatskivi-Tartu-Viljandi-Pärnu-Tallinn. Näidend oli hea ja ma endiselt jumaldan hobuseid ning ihaldan metsikuid mehi. Nägin Sipsut, mis oli väga hea. On inimesi kellega koos ma muutun paremaks inimeseks. Sipsu on üks nendest ja temaga veedetud aeg on alati kvaliteetaeg. (Me peame seda varsti kordama, tule mulle siis Tallinna külla. ;) ) Viljandi on öösel ilus. Tegelikult on päeval ka ilus, kuid tema öist ilu nägin ma esimest korda. Kaugelt vaadates on see eriti ilus. Peale selle tean ma nüüd, kus Viljandis öösiti suurim melu käib. Nimelt Viljandi Statoil on populaarne koht. Seal saab keha kergendada, süüa, juua, kütust, niisama inimestega suhelda, kakelda...kõike, mida ühte öösse vajad. :D Ikkagist koht päikese all! ;) Eriti innustavad olid need noormehed, kes leidsid, et kui nemad Õllesummeril oleks, siis nemad jooksid ennast küll kasti. :D Tore teada, et noormeestel nii kõrged sihid on... Kuid ma annan neile andeks ja loodan, et nende elud lähevad kenasti. Elu on ikkagist lill! Teel Viljandist Pärnusse, kusagil kahe ajal öösel, nägin ma sellist udu, mida ma varem näinud ei ole. Lõika või noaga ja ehita sest maja. Vinge. Udu on mu lemmik ilmastikunähtus. See on lihtsalt nii pehme ja õrn ning alati, mil selles jalutada saab, on tunne, et keegi teeb hästi õrnalt pai. I love it! Muidugi, autoga sõitmise tegi see raskeks, sest kaugemale kui kaks meetrit ei olnud võimalik näha. Kuid ka see oli omaette fun. :P
Pärnu...naisterand on ikka omapärane koht. On naisi, kes võluvad tõesti oma kauni kehaga ja ka neid, kellele sa ei julge otsa vaadata, sest kardad, et ta saab aru, kuidas sul temast paha hakkas. Kuid mis sa teed, naisterand on mõeldud kõigile naistele, ilusatele ja mitte nii ilusatele, noortele ja vanadele. Harjumatu oli näha koos nii palju alasti naisi ja mitte ühtegi meest. Mitte, et mul midagi alastuse vastu oleks, sest ma isegi naudin vahel alasti olemist, aga see vaatepilt oli mulle kuidagi uudne. Naisteranna positiivseim külg on see, et sa ei vaja riietuskabiine. :D Pärnu on cill! Pärnu on ilus ja seal on maailma parima toiduga pubi! Minge kõik Hahn'i pubisse.!
Pärnu Uue Kunsti Muuseumis oli huvitav näitus. Sain taas kinnitust sellele, et igaühega ei saa näitusele minna. Üksinda on ikka parim või siis kellegi sellisega, kes ka ise tahab teostega omaette olla. Näitus mulle meeldis. Kõik see paremini jäi meelde üks video, kus kaunis neiu, ilmselt kunstnik ise, sõi pulkadega kummikomme, mis nägid välja nagu värvilised nööbid. Iseenesest ma ei saanud pihta, mida selle videoga öelda taheti, aga kui ma istusin seal pidedas saalis, kus ainsaks valguseks oli ekraan, siis ma olekski võinud jääda vaatama, kuidas see neiu neid kummikomme pulkadega püüab ja siis jälle suhu pistab. Ehk oli asi selles venepärases rahvaviisis, mis taustaks kõlas. Ehk oli asi neiu kelmikas naeratus, mis ta näole ikka ja jälle kerkis, kui ta kommi suhu pistis. See lihtsalt haaras mind ja ma ei otsinudki enam mõtet ega sõnumit, ma lihtsalt vaatasin ja ei tahtnud ära minna.
Avastasin, et telekat on väga äge ilma hääleta vaadata (Motellis olnud telekal ei olnud häält). See on märksa lõõgastavam kui häälega vaatamine. :)

Gea ja Kata läksid mõneks ajaks oma koju. Hea. Ma naudin seda vaikust. :)

Viimastel päevadel on mu pähe kerkinud väga palju kuumi ja kelmikaid momente, kus ma ise peaosas olen. Need on tulnud koos filmidega, mida ma olen vaadanud, raamatutega, mida olen lugenud, muusikaga, mida olen kuulanud. Hea on see, et need ei tekita minus tavapärast igatsust, vaid lahutavad mu meelt väga ägedalt. :P Elav fantaasia on parim asi, mis ühel inimesel olla saab. :D

Linnukesed

Nüüd siis on valmis. Ma suutsin üle elada kõik kolm vestlust (kultuuriteadus, ämmaemandus, sotsioloogia). Sotsioloogia vestluse järel oli tunne kõige parem. Oh seda ime, seal ma ei suutnudki midagi kohatut öelda. :D Ehk tundsin ma end ka seepärast kindlamalt, et samal eriala nõutud essee ja tabeliteanalüüs läks nii hästi, et mind peeti vääriliseks ka vestlusele kutsuda. See tõstis mu enesetunnet ja usku, et ma saan sisse. Tulemusi veel ei tea. Nendega läheb aega. Ootamine.

Gea ja Kata on juba kolmandat nädalat meil. Ma mõistan, miks nad siin on ja ma tahan neile igati toeks olla, kuid ma tunnen, et mul on rohkem ruumi vaja. Iga õhtu, mil ma tavaliselt vaikselt oma toas olesklen ja naudin kodust õhkuvat rahu (loe:vaikust), pean nüüd täitma aktiivse suhtlemisega. Ma tunnen, kuidas nad otsivad minuga kontakti, et ma aitaks neil mõtteid hajutada. Ma ise tahan ka neid aidata, kuid ma tunnen, et ma hakkan väsima. Ma tunnen, et ma olen päästerõngas, mille küljes uppuja viimses hädas ripub. Gea ja Kata on minu jaoks väga olulised inimesed ja ma tahan neile vaid head. Mullegi meeldib nendega suhelda, kuid ma ei suuda seda iga päev kolm nädalat järjest. Asjale heidab varjundeid ehk ka see, et ma tean, et neil on oma kodu olemas ja otseselt pole midagi, mis takistaks neid seal olemast. Elaksin nad päriselt minuga koos, siis oleks asjad hoopis teised ja ka mina tunneks end teisiti, kuid see teadmine, et nad on vaid külas, teeb asja keeruliseks. Ma tunnen, et mu isiklikku mulli on liiga agaralt sisse tungitud, et mul pole enam oma ruumi ega aega. Mu tuba on nagu turuplats, kus kõik külaelanikud iga päev kohtuvad.
Ma ei saa neid ära ajada, mul pole selleks südant. Lihtsalt ei ole.

Otse südamest

Tahaksin vedeleda Reval Cafe patjade vahel, juua kuuma teed ja kuulata Michael Buble lugu "Always On My Mind".

Soov teistest parem olla rikub alati kõik ära. Ma vaatan enda ümber ja näen, et inimesed tahavad nii väga, et nende teod läheks teistele korda, et neid kiidulaulu saatel taeva kantaks. Kõige selle nimel teevad nad seda, mis teistele meeldib, pressivad endast välja asju, mis tegelikult nende endi südamest ei pärine. Minagi mõtlen vahel, et võiks teha luuletusi, nagu teised teevad, et siis oleks väga äge, aga ei oleks ju! Seepärast ma teengi kõike vaid nii, nagu mulle õige tundub ja meeldib. Luuletan siis, kui tuju tuleb ja täpselt nii, nagu tunnet on. Maalin nii, nagu südamest tuleb ja nii kuidas tuju on. :)
Ma olen avastanud, et kui sa ise oma loomingut armastad ja lased endast vabaks selle vastiku soovi teistele meeldida, siis võid tunda ka vastuarmastust. Teised ju siiski saavad aru, kas ja kuidas sa oma loomest hoolid. Kõik mis tuleb südamest ongi õige! :)

Vestlus, vestlus, vestlus

Ja läkski lahti. Esimene vestlus siis üle elatud. Homme on järgmine. Ja kui hästi läheb, siis ülehomme on veel üks.
Nõme on ennast müüa. Ja ma suutsin kultuuriteaduse vestlusel öelda, et ma ei loe ajakirju. (Jah, ma tean, kuid ma ei suuda lõpetada põdemist.)

Suured tänud Marele, kes mulle toeks tuli. Eriti armas ja südantsoendav on see, et ta ise pakkus selle idee, et tuleb mulle toeks. See oli hea ja toetav.

Sotsioloogia essee on ka üle elatud. Ma ikka olen oma lõpulause üle uhke: "Trend hoolida on viimase sajandi parim moeröögatus." :P

Ja ma ostsin selle unenägudeseletaja ära. Õige ost. :)

Lähenedes loominguliselt

Käisingi raamatupoes ja ostsin raamatu ka, aga mitte selle, millele ma eelmises postituses vihjasin. Minu raamaturiiulisse kolis "Arm ja meelekindlus". Ma juba varem olin seda poes nillinud, kuid täna kasutasin võimalust ja sain selle väga soodsalt. Raamatu esimesed 30 lehekülge olid väga haaravad ja mul on selle raamatu osas väga head eelaimdused. Üritasin oma häid eelaimdusi Piale ka edasi anda, kuid ma sageli failin, kui üritan anda edasi endas peituvaid emotsioone. Nii ka sel korral. Ma tundsin, kuidas mu sõnad olid jõuetud, kuidas need ei kandnud edasi neid emotsioone, mis mu sees virgusid. Eks ole ka inimesed erinevad, ega iga raamat ei saagi kõigile meeldida, kuid see ei muuda asjaolu, et ma pean oma eneseväljendust parandama. Ma anna enda parima.

Ma juba kolmandat päeva maalin üht pilti. Tegelikult jäljendan üht fotot raamatust "Seksuaalne arukus". Selle pildi juures on eriline see, et sellega koos tuli mul kannatus. Jääb see kestma? Ei tea. Ehk on asi selles, et mõned päevad enne pildi alustamist ma just ütlesin kõva häälega välja selle, kuidas ma imetlen neid inimesi, kes suudavad maalida ülidetailselt ja filigraanselt. Ma küll ei saa neile ligilähedalegi, kuid ma ise näen, et minus on aset leidnud progress. Mu käed ei värise enam. Kuid kas see jääb kestma? Kas Universum kuulis mu unistust? Kas ma suutsin astuda sammu oma soovile lähemale?
Rääkides maalimisest, siis mul kerkis pähe visuaalne pilt sellest, milline peaks välja nägema, minu järgmine maal. Pealkirjaks "Vabadus". See eeldab suurt lõuendit, vähe värvi ja seda, et ma suudaks kujutluse oma peast, läbi pintsli ja värvi, lõuendile kanda.
Teine pilt tiirutab mu peas veel ja selleks on mul ka materiaalne pool juba täidetud, kuid ma pole suutnud otsustada, milliseid jalgu ma oma pildile tahan.
Kolmas pilt koidab ka, kuid see juba nõuab väikest mõttetööd ja plaanimist, kavandit ja väikest katsetamist.

Kas ma suudan teha laulusõnu? Õigemini, ma tean, et ma suudan, kuid kas ma suudan teha positiivse alatooniga sõnu? :P

Olen homme parem, kui olin eile

Nüüd on jälle parem. Veepind on täna peegelsile. Mu igatsus ei kao enne, kui ma olen kätte saanud selle, mille järele mu süda karjub. Kuid nüüd on jälle parem. Mu hing on meri, mis vahel tormituultes metsikult peksleb ja temal seilavaid laevu hukutab, kuid kui pole tuult, siis paistab päike ja võin veepinnalt end vaadata kui peeglist.

Eile sattusin Varraku raamatupoodi. Leidsin raamatu, mis tundus täitsa adekvaatse unenäoseletajana. Oleksin võinud selle ära osta, kuid miskipärast hakkasin üle väga pika aja raha peale mõtlema. Rumal mina, raha ei ole minu jumal ja ma annan selle ära. Peab veel homme minema ja selle raamatu siiski ära ostma. :)

Täna öösel nägin unes kirjadest ummistunud postkasti. Ainult võõraid inimesi, kes olid kõik osalised vesterni filmis. Nad elasid üleni roosas, aga räämas ja nukras toas. Ja siis oli seal üks väike poiss, kes kartis ja kellele ema ütles, et ta end voodi alla peidaks.
Mul oleks seda raamatut vaja...Näete, ma ei vaja raha oma rahakotis, vaid seda raamatut.

Üldse mitte hea

Mul pole enam ühtegi vallalist sõbrannat. Nüüd ma ei julge neist kellegagi ühendust võtta. :P
Ei, asi ei ole nii hull, ma ei tunne paanilist hirmu, kuid väheke on siiski tõrjutud tunne. Ma olen üdini ja hingepõhjani õnnelik, et mu sõbrannad kõik õnnelikud on. Muresid on ikka kõigil, aga nad on siiski õnnelikud ja mina koos nendega. Mina lihtsalt...mina pean õppima oma aega sisustama. Ega ei saagi loota, et sõbrad mu päevi täidaks ja minule elaks, ikka iseendale tuleb elada, aga nüüd on mul veel rohkem üksi olemis aega. Nüüd ma pean tegema neid asju, mida ma kõige vähem oskan ja mida kõige enam kardan. Ma ei ole hea uute inimestega tutvumises, aga tundub, et pean seda tegema ja enne kui ma täitsa üksi jään. Mulle meenuvad kõik need üksikud tegelased nendest raamatutest, mida ma lugenud olen ja ma näen igaühes tulevikuend. Ma ju ei taha nii.

Elus esimest korda jäin magama nii, et pisarad leidsid oma lõpp-peatuse padjas. Ma ei nutnud, pisarad lihtsalt jooksid mööda mu põski. Ma ei tea, miks nad jooksid. Kas nad jooksid millegi poole?