Ma ei oska seletada, millest see sõltub, kuid ma olen taas üsnagi häirivate unenägude lainel. Juba kolmel järjestikusel ööl on pildid mu peas häirivad. Need on täis kõike ebardlikku, mis inimeste maailmas leidub. Ja sinna vahele on peidetud mõningad ilusad seigad ja tunded, kuid mis selle kõige frigiidse kõrval tundub nii halenaljakas ja ümberpöördult haiglane....
Esimene öö....Hullumaja. Mingi kauge koht, millest välja ei näe. Kõikjal on kõrged seinad, trööstitud värvid, tilkuv vesi, rooste.... Maja on täiesti kaoseline, selles puudub isagusune kord. Lihtsalt lõputu uste ja käikude jada. Ja igal pool on hullud. Vaimse- ja psüühilise hälvega inimesed. Ja ma tahan põgeneda. Ma saan selleks võimaluse. Ma jooksen läbi puuride. Igal pool on trellid. Puurides, mida ma läbin, on kümnete kaupa igas kasvus kiilakaid suuri ja väikeseid inimesi. Mida kaugemale ma jooksen, seda väiksemaks muutuvad inimesed. Lõpuks olen päris laste puuris. Keegi neist pole terve....nad ei räägi selget juttu, ainult ägisevad, ila voolab nende suudest, nad aelevad kõikjal.....Ja ma jooksen, jooksen ikka veel, kuni jõuan ühe imeilusa sportautoni. Ma istun sellesse ja sõidan läbi seina, maandun kõrval seisva maja katusele, sõida edasi, lendan ühelt maja katuselt teisele...põgenen, põgenen, põgenen...
Teine öö. Põhimõtteliselt on mul hambapsühholoog. Ja ühel hetkel mu keha kaob ja sellest saab õhus heljuv liiv. Mu hing lihtsalt astub eemale. Terve tund hambapsühholoogi kabinetis. Ja ma nii tahtsin ära, kartsin nii väga, et ma ei pääsegi....
Kolmas öö. Kõik, mis maailmas tähendab korda, lihtsalt lagunes. Ma ärkan ja märkan, et pildid mu toa seintel on ümber tõstetud, seintele kleebitud imelikud kleebised, mis ei kuulu mulle, kuid mis ometi nii tuttavad tunduvad. Tunnen seesmiselt, et miski pole enam endine. Õues läheb juba valgeks, kuigi kell on vaid kaks öösel. Ajan Holgeri ülesse, kes mu kõrval magab. Astun uksest välja ja näen oma ema telekat vaatamas. Küsin: "Noh, kas sul pole und?" Ta ei vasta, ta ainult nutab. Siis ta lausub "Miski pole enam endine!". Pööran pilgu telekasse ja näen otsevõtteid sündmuskohtadelt üle maailma....tuhanded ja tuhanded tornaadod...Kõik hävineb, millelgi pole tähtsust, kõik mis varem oli oluline, on nüüd tühine. Maailm on üleni hall. Vesi hävitab kõik. Ja ma nutan... Ja siis ma sõidan välismaal maailma suurima purjeka peal. Tantsupidu on. Holger võtab mu sülle ja keerutab mind. Kõik on rõõmsad - Mare, Meelis, Pia, Villem, Kati, Rando - nad kõik tantsivad ja tunne on, nagu vaid mina teaks, et miski pole enam oluline...
Ma vist ei taha enam magada...
2 kommentaari:
Hmm....ma loodan, et sa ette ei kuuluta miskit :P
Maarja, sul on vaja endaga tegeleda, ja palju.
Esiteks, lase hirm vabaks, surma hirm, hirm hullumeelsuse ees, hirm, et miski pole enam endine.
Ja nüüd mõtle iga jube mõte enda peas läbi ja saada sellele armastust :)
Mõtle kõik jubedad mõtted armastusega ilusaks, kujuta ette (nii, et ise ka usud) kuidas kõik on hoopis ilus ja lilleline ja sinul pole vaja mingeid katastroofe näha :)
Ma loodan ka, et minus midagi prohvetlikku ei ole. :P
Jaa, on küll vaja palju tegeleda. Aga ma pean tunnistama, et mulle tundub natukene napakas mõelda kõik jubedad mõtted maailma kauneimateks. :P Kuid ma mõistan, mis sa mõtled sellega. :)
Postita kommentaar