totaalne massipsühhoos - ühiselu

nutame koos
nutame koos
üks väikene meri võiks olla selles loos

nutame välja
südamest välja
teiste sisse, ette, taha ja maha
välja oma alaväärsuskompleksid
isa tõusva käe ja ema tühjad silmad
nutame välja
öögime välja
teiste sisse, ette, taha ja maha
välja oma ühiselukompleksid
kõik normitud piirid ja lõputud ootused
nutame välja
sest hiljem hakkab kergem

nutame koos
nutame koos
see totaalne massipsühhoos

suvepäev

Vaba vaikusest...

Vaba vaikusest...

Särav kiir su mõttepõldudel...

ära

tahaks minna ära
ära
sinna
kus uinub tõde
tõde
mis läbi reaalsuse
tilgub kaugemale
ära
sinna
kus pole mind

tahaks minna ära
ära
sinna
kus pole mind

Huvitav. Viimasel ajal pole üldse tuju siia miskit kirjutada.

Olen enda jaoks leidnud kirjutamises mooduse endale asju selgemaks saada. Mooduse asjadest lahti saada. Mooduse oma mõtted vabaks lasta. Paistab, et viimasel ajal on mu elus kõik selge ja loogiline, et pole millegi kallal mõtteid tõsisemalt mõlgutada. Ei teagi nüüd, kas see on hea või halb. Olen ma ehk ühte paika kinni jäänud või olen just leidnud helgema tee, ning hingan vabamat õhku. Ei tea, ei tea.

Avastasin, et mulle meeldib Mimicry muusika.

mu juurde voogas

Mu juurde voogas sinu suurest särast
helk laias vaos
ja lamp ei kustunud vaid sinu pärast
mu vaikses toas.

Kuid sinu langust nähes kuumalt läbis
mu südant pelg:
kas püsib sirgena su kõrval häbis
mu nõder selg?

Oh andesta! Ma vaatlen häbipunas
su rebit rüüd.
Kui armastada sind - siis kunas, kunas
kui mitte nüüd?

Ma ootan, kui väikesed tõrud sirgunud
on suureks puuks.
Mu pilk on märg. Mu salajõud on virgunud.
Mu hing jääb truuks.

-Betti Alver

peotäis tolmu

"Igast kriimustusest jääb arm, tilluke ehk, aga siiski arm, ja mitte mingisugune edaspidine südamlikkus ega heasoovlikkus ei pühi seda armi enam aegadegi jooksul olematuks."

"Inimene ei oskagi täiesti õnnelik olla, ikka varjutab seda tulevaste päevade tume vari, ikka mürgitab inimest võimetus olla rahul sellega, mis on. Kirglikult soovib ta saada rohkem ja rohkem, ehkki aimab, et ei saa iialgi kätte pooltki sellest, mida tahaks."

"Väärt naise juurest ei lähe mees kuhugi."

- Mõttesilma külge rippuma jäänud mõtteid Raimond Kaugvere raamatust "Peotäis tolmu".

suveigatsus

Rääkisime ükspäev Taunoga eesti meestest. Alguses leidsime, et harju keskmine mees on loll. Kuid siis ma mõtlesin ükspäev meie möödunud vestlusele ja siis leidsin, et harju keskmine mees siiski ei ole loll. Olgu, muidugi leidub erakordselt lolle mehi, kuid nemad pole siis enam harju keskmised, eksole. Harju keskmine eesti mees on lihtsalt kultuurisõlteline. Ta kannab maski, sellist, mille talle vorbib ühiskond oma ootustega ja siis mees üritab seda võimalikult sobilikult kanda. Kuid tegelikult peitub nende maskide taga nii mõnigi õrna hingega mees.
Pika ringiga läbi eelarvamusterägastiku jõudsin ikka oma vana tõe juurde tagasi - kõik inimesed on südames head.

Ja köögis lõunat süües ja aknast päikesevalgust jälgides, tekkis minus nii metsik suveigatsus. Tahaks olla maal. Päike paistaks, puhuks õrn suvine tuul. Istuksin trepil, paljad varbad puudutamas kive ja sööksin rabarberit. Mmm, tundub, et vaid see ongi õnnest puudu.




Mulle meeldib see lugu. Pole määrav, et see on meie tänavune eurolugu. Mulle meeldib see lugu. Raskelt.

lennata võiks kuuni

tahan hellitada su meeli
kõlistada hingekeeli
tahan paitada su huuli
iha lõikamas on luuni
ei mõtted küündi muuni
lennata võiks kuuni
kirest joovastunud hing
küsib homme - mis on hind

jalge ette maha

kui mõtted muutunud on raskeks

katkeb praksatades sõnade habras selg

nii tähed lendavad taeva

kus mustava sameti pinnal

loovad

justkui koovad

öödele sametise teki

mõtted mida sõnad ei kanna

säravad mõttetaeva põhjatus

tumedas

justkui sumedas

nii lõikavas kurvas vaikuses

ja koiduvalge eel

tunnete nõretav pesa

tilgub

päeva jalge ette maha

luleerides irooniliselt

viin - esimene sõber

oh, tõstkem klaasid taevani
ja täitkem peekrid pilgeni!
joogem surnuks kõik me mured
vaat et matustele ikka tuled!
ja korraldagem uhked peied
kirstus viimse sõpruse kandvad reied
möödunud aegade mõttetud meied
ja kummutagem pitsid maetud mehe auks
kel nii sarnaselt viin just oli surmatauks

oh, tõstkem klaasid taevani
ja täitkem peekrid pilgeni!
joogem surnuks kõik me suhted
kaine teadvuse lepitavad tahted
las viinal voolata me vere amazonases
uputagem piirid viru valge selguses
ja tapkem mõtted päevavalge pelguses
viimaks leidkem pikalt vannitatud tõde
-sind ei vaja ka su omaenda õde!

lihtsatest asjadest

Pühapäeval käisin üksinda kinos. Pärast jalutasin läbi linna autoni. Hoolimata sellest, et ilm oli ülikehv - taevast sadas midagi vihma sarnast, maapinnal toimus sula tõttu täielik kaos - oli see jalutuskäik ülimõnus. Õhk oli üle pika aja jälle soe, linn oli pühapäevale omaselt vaikne ja rahulik, räästaist tilkus lumesulavett, tekitades omaette taustamuusikat. Kõik oli nii mõnusalt rahulik. Surusin käed sügavale taskutesse, mõlgutasin mõtteid nähtud filmist ja nautisin eranditult kõiki oma uniseid ja aeglaseid, lõõgastunult rahulikke samme, mis mind kodule lähemale viisid.

Üksinda kinos käia on minu jaoks sama moodi täiesti omaette nauding, kui ilma hääleta televiisorit vaadata.

Eile. Eile sai üle vägagi pika aja jälle neljakesi väljas käidud. Alles Pizza Americanas sain ma tõeliselt aru, kui väga ma neid ühiseid hetki igatsenud olin.

See on huvitav, kuidas inimesed teevad oma igapäevaseid toimetusi, kui tohin julmalt öelda, siis orjavad kõikvõimalikke norme, mida ühiskond meile ette kirjutab, ja lükkavad ikka uuesti hiljemaks neid tegemisi, mida tegelikult teha ihkavad. Veider, kuidas me endile ise puuri ehitame, sinna sisse poeme ja siis kindlameelselt väidame, et teisiti ei saa.