silmad täis lugusid
mis sõnu pole näinud
neis vaid vähesed on käinud
ja mõistnud hetki õrnu neid
näinud maailma neis silmis
ja uskunud tundvat südant hääd
laupäev, jaanuar 30, 2010
reede, jaanuar 29, 2010
suusasappee
Sappe hommikukohv. Tänud onu Ivarile, kes mulle igal hommikul kohvi voodisse tõi. Suusatamas oli vahva. Seltskond oli imetabane ja samuti ilm, mis küll kahjuks kohati suusatamise jaoks liiga krõbedaks muutus, kuid muidu oli kõik suurepärane. Kuigi ma olen jõudnud punkti, kus tavaline mäest alla vuhisemine on minu jaoks liiga tavaliseks muutunud ja pean kas sõiduvahendit muutma või siis hüppama hakkama. Adrenaliinivajadus, kuigi ma pelgan kukkumist...
laupäev, jaanuar 23, 2010
neljapäev, jaanuar 21, 2010
ja jupjup
Jupjup, banaanikooki võib teine kordki teha! :)
Ja täna tanklas oleks sõrmed otsast külmund
Ja täna tanklas oleks sõrmed otsast külmund
pühapäev, jaanuar 17, 2010
Sesssss.....
...ssss tapab mind! Nüüdseks olen ma jõudnud oma õppimistega sellisesse staadiumisse, kus ma enam ei hooli, mis ma eksami tulemuseks saan. Õigupoolest olengi terve viimase nädala vaid õppinud ja eksameid sooritanud.
Esmaspäeval oli maailma usundites eksam, teisipäeval õppisin, kolmapäeval oli kultuuriajaloo eksam, neljapäeval oleks pidanud olema eesti kultuuri tüvitekstide eksam. Justnimelt oleks pidanud, sest mina olin heas usus kohal, aga õppejõud ei ilmunud teadmata asjaoludel kohale. Lihtsalt nii vapustavalt tore, kui nii juhtub ajal, mil on sess ja on palju teisi eksameid ja sa oma aega hoolikalt planeerid ja pingutad ja siis sind üle lastakse, täiesti ette hoiatamata. Aga noh, mis seal ikka. Reedel üritasin oma viit kirjandit kirjutada....welll, praeguseks on üks valmis, aga tähtaeg oli eile. Nii tore. Aga pole hullu, küll ma need homme valmis teen! Lihtsalt pean saama, sest ma kirjutasin õppejõule ja lubasin, et ta saab mu kirjandid hiljemalt esmaspäeval. Nii tore on endale auku kaevata. Ja noh, homme, esmaspäeval, on semiootikas eksam. Materjalist on omandatud heal juhul 2%. AGA mul on 30 väikest spikrit, mis ei ole tegelikult kuigi väikesed, millede peale ma looda. Ja kui eksamil selgub, et ma neid kasutada ei saa, siis ma ilmselt saan oma esimese ausa F'i Tallinna Ülikoolis. Jeii. Ja teisipäeval on ka veel üks eksam.
Kahjuks on mul kütus täielikult otsas. Tänaseks on mul tunne, et ma ei hooli enam nendest tulemustest, sest see pingutus nende nimel tundub nii ületamatu ning mõttetu. Ja ma lihtsalt ei suuda ennast ahistada. Olen juba paar päeva nagu elav laip ringi käinud. Ma olen lihtsalt nii väsinud sundõppimisest. Jeerum, kuidas ma vihkan eksameid!
Aga ma ei anna alla. Isegi kui ma homme semiootikas põrun, mis muide on ametlikult kõige haiglasem aine üldse, mida õpetada saab (jah, isegi keemia on arusaadavam), sest esiteks on see täielik häma, mida on pea võimatu kergelt seletada. Ja mõned inimesed veel tegelevad sellega elutööna ja annavad sellealaseid raamatuid välja....minu tõeline austus. Kuigi samas, kui selle kõige peale ise tulla, siis see võib isegi lihtne ja loogiline tunduda, aga kui lugeda kellegi teise väidetavalt lihtsaid ja loogilisi mõtteid, siis minu aju plahvatab ja peas lendavad lõputus tühjuses nahkhiired. Aga ma ei anna alla, kuidagi peab ju selle eksami ära tegema. Isegi kui tuleb F, siis teeb uuesti. Aga kirjandid on vaja kindlasti homem valmis kirjutada ja teisipäeval on vaja tüvitekstid edukalt läbida.
Ma ei kujuta ette, mida ma tunnen, kui kell saab teisipäeval 14.00, sest siis saab ametlikult minu sess läbi. Ja see tundub nii kaugel.....
Esmaspäeval oli maailma usundites eksam, teisipäeval õppisin, kolmapäeval oli kultuuriajaloo eksam, neljapäeval oleks pidanud olema eesti kultuuri tüvitekstide eksam. Justnimelt oleks pidanud, sest mina olin heas usus kohal, aga õppejõud ei ilmunud teadmata asjaoludel kohale. Lihtsalt nii vapustavalt tore, kui nii juhtub ajal, mil on sess ja on palju teisi eksameid ja sa oma aega hoolikalt planeerid ja pingutad ja siis sind üle lastakse, täiesti ette hoiatamata. Aga noh, mis seal ikka. Reedel üritasin oma viit kirjandit kirjutada....welll, praeguseks on üks valmis, aga tähtaeg oli eile. Nii tore. Aga pole hullu, küll ma need homme valmis teen! Lihtsalt pean saama, sest ma kirjutasin õppejõule ja lubasin, et ta saab mu kirjandid hiljemalt esmaspäeval. Nii tore on endale auku kaevata. Ja noh, homme, esmaspäeval, on semiootikas eksam. Materjalist on omandatud heal juhul 2%. AGA mul on 30 väikest spikrit, mis ei ole tegelikult kuigi väikesed, millede peale ma looda. Ja kui eksamil selgub, et ma neid kasutada ei saa, siis ma ilmselt saan oma esimese ausa F'i Tallinna Ülikoolis. Jeii. Ja teisipäeval on ka veel üks eksam.
Kahjuks on mul kütus täielikult otsas. Tänaseks on mul tunne, et ma ei hooli enam nendest tulemustest, sest see pingutus nende nimel tundub nii ületamatu ning mõttetu. Ja ma lihtsalt ei suuda ennast ahistada. Olen juba paar päeva nagu elav laip ringi käinud. Ma olen lihtsalt nii väsinud sundõppimisest. Jeerum, kuidas ma vihkan eksameid!
Aga ma ei anna alla. Isegi kui ma homme semiootikas põrun, mis muide on ametlikult kõige haiglasem aine üldse, mida õpetada saab (jah, isegi keemia on arusaadavam), sest esiteks on see täielik häma, mida on pea võimatu kergelt seletada. Ja mõned inimesed veel tegelevad sellega elutööna ja annavad sellealaseid raamatuid välja....minu tõeline austus. Kuigi samas, kui selle kõige peale ise tulla, siis see võib isegi lihtne ja loogiline tunduda, aga kui lugeda kellegi teise väidetavalt lihtsaid ja loogilisi mõtteid, siis minu aju plahvatab ja peas lendavad lõputus tühjuses nahkhiired. Aga ma ei anna alla, kuidagi peab ju selle eksami ära tegema. Isegi kui tuleb F, siis teeb uuesti. Aga kirjandid on vaja kindlasti homem valmis kirjutada ja teisipäeval on vaja tüvitekstid edukalt läbida.
Ma ei kujuta ette, mida ma tunnen, kui kell saab teisipäeval 14.00, sest siis saab ametlikult minu sess läbi. Ja see tundub nii kaugel.....
reede, jaanuar 15, 2010
Meie kultuur, meie hing ja süda
Kurb on kuulda inimesi ütlemas, et meie keel ja kultuur sureb välja. Mina ei usu seda. Ma keeldun seda uskumast. Meie kultuur on meis endis ja see on meie enda teha, et see püsiks ja kestaks. Nii väär on kuulda inimesi, kes süüdistavad teisi eestlasi, et nemad kolivad välismaale, et need, kes jäävad, on tühised töllmokad kel puuduvad ambitsioonid. Veider, et inimesed leiavad, et meie kultuuri ja keele püsimine on kellegi teise probleem, mitte meie endi. Ja eriti veider on see, kui öeldakse, et eesti keelt ja kirjandust on mõttetu õpetada, sest sellega laias maailmas pole midagi peale hakata.
Minu arvates on iga rahva jaoks tema emakeel äärmiselt oluline. Oma emakeelt me mõistame kõige paremini ja meie inimesed mõistavad seda kõige paremini. Meil on ühised tähendused. Ehk on tõesti eesti keel vaene keel, kuid kui meil oleks vaja rohkem sõnu, siis me looks need. Me ju oleme läbi aega end edukalt eesti keeles väljendanud. Meie kultuur elab selles keeles ja ei saa öelda, et selle oskamine on väär, kui sa oled eestlane. Meie juured peituvad meie kultuuris ja keeles. Kõik see, mis on meile ainuomane, on meie kultuuris ja keeles.
On piiritult kurb näha, et inimesed löövad käega. Nad isegi ei lähe ära, nad lihtsalt seisavad liikumatult ja kurdavad, et meie kultuur sureb välja. Nad lihtsalt ei saa aru, et meie kultuur on meie enda teha. Ei saa oodata, et keegi teine tuleks meid päästma, sest siis poleks ju enam meie kultuur.
Mu isa leiab, et eesti keele õppimine on mõttetu, et selle korrektne valdamine on ebaoluline. Märksa olulisem oleks näiteks vene- ja inglise keelt puhtalt osata. Jah, ma ei vaidle sellele vastu, et vene- ja inglise keel kasulikud ja praktilised on, eriti veel praeguse eluolu juures, aga see siiski ei õigusta eesti keelest loobumist. See on sama hea kui iseendast loobuda. See, et me teisi kultuure aktsepteerime, ei tähenda, et me peame enda omast loobuma. Eesti kultuur elas üle muiste vabadussõja. Mõelge kui kaugele ulatuvad meie juured ja kui kaua on meie keel eksisteerinud. Ja me pole kunagi suures pildis eriti arvukas rahvus olnud. Meie kultuur oleks võinud hävida nii esimesed kui ka teises maailmasõjas. Aga see elab ikka veel! Meie elame ikka veel! Miks siis öeldakse, et 100 aasta pärast meie kultuuri enam pole. Jah, kui tõesti 1,3 miljonit eestlast annab alla ja ütleb, et meil pole oma kultuuri, siis me oleme tõesti surnud. Kuid miks me üldse peaks midagi sellist ütlema? Miks me peame ütlema, et kõikides teistes kultuurides on parem elu? Miks me ütleme, et teistes kultuurides on õigem elu? Miks me teeme näo, et meie kultuur on vilets ja mõttetu? Ei ole, me oleme väga ilus kultuur ja meil on veel ilusam keel. Me ei pea tegema kõike nii, nagu suures ja vägevas Ameerikas tehakse. Me ei pea jäljendama Prantsusmaad või Saksamaad. Nende mallid ei pruugigi sobida meie kultuuri ja see ei ole väär. Me saame ju ise hakkama ja väga hästi. Me ei pea kõike kokku laenama. Me ei pea ütlema, et eestlane on kade inimene. Me oleme ilus rahvas, meil on oma kultuur, küll vigadega, aga siiski oma. See on ILUS!
Mina ei ole nõus alla andma. Ma hoian ja armastan meie kultuuri!
Ma olen nii õigel erialal. Minu jaoks ei ole hetkel õigemat kohta. Ja ma tean, mida ma tahan oma eluga teha. Ma ei tea, kuidas ma seda teen, aga ma tean, kuhu ma välja jõuda tahan.
Minu arvates on iga rahva jaoks tema emakeel äärmiselt oluline. Oma emakeelt me mõistame kõige paremini ja meie inimesed mõistavad seda kõige paremini. Meil on ühised tähendused. Ehk on tõesti eesti keel vaene keel, kuid kui meil oleks vaja rohkem sõnu, siis me looks need. Me ju oleme läbi aega end edukalt eesti keeles väljendanud. Meie kultuur elab selles keeles ja ei saa öelda, et selle oskamine on väär, kui sa oled eestlane. Meie juured peituvad meie kultuuris ja keeles. Kõik see, mis on meile ainuomane, on meie kultuuris ja keeles.
On piiritult kurb näha, et inimesed löövad käega. Nad isegi ei lähe ära, nad lihtsalt seisavad liikumatult ja kurdavad, et meie kultuur sureb välja. Nad lihtsalt ei saa aru, et meie kultuur on meie enda teha. Ei saa oodata, et keegi teine tuleks meid päästma, sest siis poleks ju enam meie kultuur.
Mu isa leiab, et eesti keele õppimine on mõttetu, et selle korrektne valdamine on ebaoluline. Märksa olulisem oleks näiteks vene- ja inglise keelt puhtalt osata. Jah, ma ei vaidle sellele vastu, et vene- ja inglise keel kasulikud ja praktilised on, eriti veel praeguse eluolu juures, aga see siiski ei õigusta eesti keelest loobumist. See on sama hea kui iseendast loobuda. See, et me teisi kultuure aktsepteerime, ei tähenda, et me peame enda omast loobuma. Eesti kultuur elas üle muiste vabadussõja. Mõelge kui kaugele ulatuvad meie juured ja kui kaua on meie keel eksisteerinud. Ja me pole kunagi suures pildis eriti arvukas rahvus olnud. Meie kultuur oleks võinud hävida nii esimesed kui ka teises maailmasõjas. Aga see elab ikka veel! Meie elame ikka veel! Miks siis öeldakse, et 100 aasta pärast meie kultuuri enam pole. Jah, kui tõesti 1,3 miljonit eestlast annab alla ja ütleb, et meil pole oma kultuuri, siis me oleme tõesti surnud. Kuid miks me üldse peaks midagi sellist ütlema? Miks me peame ütlema, et kõikides teistes kultuurides on parem elu? Miks me ütleme, et teistes kultuurides on õigem elu? Miks me teeme näo, et meie kultuur on vilets ja mõttetu? Ei ole, me oleme väga ilus kultuur ja meil on veel ilusam keel. Me ei pea tegema kõike nii, nagu suures ja vägevas Ameerikas tehakse. Me ei pea jäljendama Prantsusmaad või Saksamaad. Nende mallid ei pruugigi sobida meie kultuuri ja see ei ole väär. Me saame ju ise hakkama ja väga hästi. Me ei pea kõike kokku laenama. Me ei pea ütlema, et eestlane on kade inimene. Me oleme ilus rahvas, meil on oma kultuur, küll vigadega, aga siiski oma. See on ILUS!
Mina ei ole nõus alla andma. Ma hoian ja armastan meie kultuuri!
Ma olen nii õigel erialal. Minu jaoks ei ole hetkel õigemat kohta. Ja ma tean, mida ma tahan oma eluga teha. Ma ei tea, kuidas ma seda teen, aga ma tean, kuhu ma välja jõuda tahan.
laupäev, jaanuar 09, 2010
siis kui maailm magab veel...
Kord ütles keegi, et ma olen kui üksik hunt. Ja kui ma nüüd sellele praegu mõtlen, siis see ongi nii. Üldse mitte halvas mõttes. Teatud mõttes on see isegi kompliment, sest ma olen aastatega saavutanud midagi, mida ma nii väga saavutada olen püüdnud - vabaduse, individuaalsuse, sõltumatuse. Ehk küll natukene väärastunud kujul, sest minus on tärganud teatav egoism ja hoolimatus, mis pole kunagi olnud minu teadlikud eesmärgid, kuid milledeni ma siiski olen jõudnud ja oleks väär seda eitada, sest iseennast on väär eitada. See loob mulle taas uued eesmärgid, mis on hea.
Hingesugulus. See on üks keeruline sõna, sest seda mõista on raske ja seda kogeda on veel raskem. Ma ei soovi kedagi haavata, kuid ma pean tunnistama, et ma pole hingesugulust (sellisel kujul, nagu mina usun, et see olema peaks) kellegagi tundnud. Ükstaskõik kui kaua ma inimest ka ei tunne, kui hästi ma teda ka ei tunneks, siis hingesugulust ma pole tundnud. Tegelikult on seda veider väita, sest ma ei tea kindlalt, mida hingesugulus endast kujutab. Raske on seda öelda, kui sa seda kogenud pole. Ometi ma tunnen, et ma pole seda kogenud. Alati kui ma sellele mõtlen, oma lähedastele ja meievahelistele suhetele, siis miski ütleb, et see pole see. Justkui oleks klaas vahel, tõke millest üle ei saa. Ja minus on tunne, et hingesugulus on see, kui seda klaasi pole. Seda on raske seletada, aga ma lihtsalt tunnen nii. Ja kui ma tunnen, et seda tunnet pole, siis peab olema ka tunne, mis ütleb, et see on olemas.
Tegelikult ma tean, et ma teen ise raskeks hingesuguluse tekke. Ma kardan, et kui ma lasen kellegi lõpuni sisse, et siis kaotan oma vabaduse. Vabadus on minu jaoks alati kallis ja igasugused ahelad rasked. Ma olen seda juba väiksest peale teinud ja ma ei tea, kas ma isegi oskan oma hingeust avada. Mõnes mõttes on need uksed kõigile ja alati avatud olnud, kuid tagakambrisse pole ma siiski kedagi lasknud. Lihtsalt on mõtteid, millede jagamiseks on vaja rohkem kindlust. Ma tunnen niigi, et mu mõtted on valdavas enamuses teiste omadest üpris erinevad ja üsna sageli pean valima vikimise, sest ma tajun, et inimesed ei ole valmis mu ideid vastu võtma. Ja mina ei ole valmis halastamatult oma ideede eest seisma. Lihtsalt ei jaksa ja ei oska. Mis omakorda tekitab minus frustratsiooni, sest segu mõtetest, mis igatsevad vabat lendu maailma avarustes, ja tunnetest, mis on nõrgad ja ei ole valmis vastuseisuks, on supp, mis ei maitse hästi.
Ma tean, et klammerdumine oma vabaduse külge ei ole hea idee. Igasugune klammerdumine on halb. Ja mul oleks õige oma tahtmistest lahti lasta, kuid hetkel on sellised käitumismaneerid minu jaoks kui abirattad ja ma ei ole valmis neid veel ära võtma. Kuid nendest vabanemine on üks minu paljudest prioriteetidest ja ma olen veendunud, et saabub hetk, kus ma oma jalgrattal ei kuku. Lõppude lõpuks tuleb kõik omal ajal ja siis kui on vaja.
Hingesugulus. See on üks keeruline sõna, sest seda mõista on raske ja seda kogeda on veel raskem. Ma ei soovi kedagi haavata, kuid ma pean tunnistama, et ma pole hingesugulust (sellisel kujul, nagu mina usun, et see olema peaks) kellegagi tundnud. Ükstaskõik kui kaua ma inimest ka ei tunne, kui hästi ma teda ka ei tunneks, siis hingesugulust ma pole tundnud. Tegelikult on seda veider väita, sest ma ei tea kindlalt, mida hingesugulus endast kujutab. Raske on seda öelda, kui sa seda kogenud pole. Ometi ma tunnen, et ma pole seda kogenud. Alati kui ma sellele mõtlen, oma lähedastele ja meievahelistele suhetele, siis miski ütleb, et see pole see. Justkui oleks klaas vahel, tõke millest üle ei saa. Ja minus on tunne, et hingesugulus on see, kui seda klaasi pole. Seda on raske seletada, aga ma lihtsalt tunnen nii. Ja kui ma tunnen, et seda tunnet pole, siis peab olema ka tunne, mis ütleb, et see on olemas.
Tegelikult ma tean, et ma teen ise raskeks hingesuguluse tekke. Ma kardan, et kui ma lasen kellegi lõpuni sisse, et siis kaotan oma vabaduse. Vabadus on minu jaoks alati kallis ja igasugused ahelad rasked. Ma olen seda juba väiksest peale teinud ja ma ei tea, kas ma isegi oskan oma hingeust avada. Mõnes mõttes on need uksed kõigile ja alati avatud olnud, kuid tagakambrisse pole ma siiski kedagi lasknud. Lihtsalt on mõtteid, millede jagamiseks on vaja rohkem kindlust. Ma tunnen niigi, et mu mõtted on valdavas enamuses teiste omadest üpris erinevad ja üsna sageli pean valima vikimise, sest ma tajun, et inimesed ei ole valmis mu ideid vastu võtma. Ja mina ei ole valmis halastamatult oma ideede eest seisma. Lihtsalt ei jaksa ja ei oska. Mis omakorda tekitab minus frustratsiooni, sest segu mõtetest, mis igatsevad vabat lendu maailma avarustes, ja tunnetest, mis on nõrgad ja ei ole valmis vastuseisuks, on supp, mis ei maitse hästi.
Ma tean, et klammerdumine oma vabaduse külge ei ole hea idee. Igasugune klammerdumine on halb. Ja mul oleks õige oma tahtmistest lahti lasta, kuid hetkel on sellised käitumismaneerid minu jaoks kui abirattad ja ma ei ole valmis neid veel ära võtma. Kuid nendest vabanemine on üks minu paljudest prioriteetidest ja ma olen veendunud, et saabub hetk, kus ma oma jalgrattal ei kuku. Lõppude lõpuks tuleb kõik omal ajal ja siis kui on vaja.
reede, jaanuar 08, 2010
*
Sild ahtake viib üle vee,
ma teda otsin aina.
Ei leia tema juurde teed,
ei rada sinna aima.
Kuid olemas ta kuskil on,
ei miski usku kaota.
Ma olen niikui võlukonn,
kes lummast pääsu taotab.
Kord hajub nõidus, olen prii
ja mööda aasa silkan.
Ei miski igavesti nii
saa jääda, nõnda kilkan.
Ja päiksekiirte hellusest
mu meel on jälle sume.
Jääb maha vana neetud kest
ja miski pole tume.
- Jaan Tooming
ma teda otsin aina.
Ei leia tema juurde teed,
ei rada sinna aima.
Kuid olemas ta kuskil on,
ei miski usku kaota.
Ma olen niikui võlukonn,
kes lummast pääsu taotab.
Kord hajub nõidus, olen prii
ja mööda aasa silkan.
Ei miski igavesti nii
saa jääda, nõnda kilkan.
Ja päiksekiirte hellusest
mu meel on jälle sume.
Jääb maha vana neetud kest
ja miski pole tume.
- Jaan Tooming
vahel
Vahel ei saa kurbust seletada. See lihtsalt on.
"and you say it best, when you say nothing at all..."
"and you say it best, when you say nothing at all..."
teisipäev, jaanuar 05, 2010
pffff
Ma ei salli inimesi, kes üritavad mulle selgeks teha, et ma võtan elu liiga kergelt. Nagu....miks ma peaks elu keerulisemaks tegema? Lihtsalt selle pärast, et keegi leiab, et ma teen asju liiga lihtsaks? Kui ma suudan oma elu kergelt elada, siis miks ma peaks seda ise keerulisemaks tegema? Kas tõesti võib inimene olla oma elust nii kibestunud ja oma saamatusest/võimetusest löödud, et üritab mind samasuguseks teha? Pfff...unistagem edasi. Elan täpselt nii nagu tahan ja sina ela ka täpselt nii nagu tahad ja elu ongi ilus! :)
esmaspäev, jaanuar 04, 2010
perfectly lonely
See on nõnna hämmastav, kuidas me midagi väga soovime ja kui me selle kord kätte saame, siis ei oska sellega toime tulla.
Ja ma olen siiras vaimustuses John Mayer'i muusikast. Ja mul on nii kahju, et ma ei oska oma vaimustust kellegagi jagada, seepärast riputangi selle siia ja lasen selle igal vabatahtlikul ise omastada. No, see muusika lihtsalt on hea ja tal on nii võluv hääl. Ja jällegi leidsin enda jaoks muusikast vastuseid. Sellest ei pea teie muidugi aru saama, aga minul on väga hea meel, et ma tähelepanekuid teinud olen. :)
Nothing to do
nowhere to be
a simple little kind of free
nothing to do
no one but me
and that's all I need
I'm perfectly lonely
I'm perfectly lonely
I'm perfectly loenly (yeah)
Cause I don't belong to anyone
nobody belongs to me
Lumekrudinat!
reede, jaanuar 01, 2010
..
see ei loe
ja mul midagi öelda ei ole
nõnda vaikib suu
ja tuhmub mõte
lihtsast olemisest
ja aastasoovist
mis lennus pilvedes
Naerata. See on kõik.
ja mul midagi öelda ei ole
nõnda vaikib suu
ja tuhmub mõte
lihtsast olemisest
ja aastasoovist
mis lennus pilvedes
Naerata. See on kõik.
Tellimine:
Postitused (Atom)