inglitants

1

siis kui unne vajund meel

pääseb valla ingli keel

õhtutaeva kummastavas kumas

algab pidu meele kauges unes

2

pilvelossis kohevas

tähesäras sumedas

käib tants ja trall

salajane inglitants

3

pilve lumepehmel äärel

seeliksatsid keerdu läinud

tasa istub väike ingel

unehelbed kõik

on lendu lastud

Pisikesed olulised asjad.

kibuvitsapäkapikud

.

Nii särav ja kerge, nii sügav
ja mahe on rahunend meel.

Ma tantsisin taevas ja tules,
ma tuikusin tumedal veel.

Ah, kuidas ma pillasin helke!
Jäin põlema kõikjale.

Ei, Sinuta poleks ma jõudnud
siiani, endasse.


-Doris Kareva


aitäh! :)

Avatar

"Kui sa saad aru elust universumis, aitab see sul aru saada ka universumist enda sees.

Elu areneb tsükliliselt. Kõik on tsükliline. Kõik. Kui sa seda sügavuti mõistad, hakkad rohkem ka protsessi nautima, mitte seda lihtsalt taluma.

Kõik asjad liiguvad tsükliliselt. See on elu loomulik rütm ja kõik toimub selles rütmis, kõik läheb selle vooluga kaasa. Seepärast ongi kirjutatud: "Igale asjale on määratud oma aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all.""


See oli ilmselt minu esimene suurem tõde siin Maailmas, mis mulle selgeks sai. Kahjuks ma aeg-ajalt unustan seda.


Avatar. Hämmastav film. Mõte selle sees on hea.
Mõtleks. Ma pole kuulnud ühtki inimest ütlemas, et talle see film ei meeldinud. Kuid miks neile see film nii väga meeldib? Kas asi on selles, et sellel filmil oli pirakas eelarve? Olid eriefektid piisavalt võimsad? Piisavalt traagiline? Kas oli piisavalt mürglit? Hämmastavad olendid, imeline loodus? Ulme? Kuid...kui paljudele meeldis see film selle mõtte pärast, mis kõige muu taha peidetud oli? Kas ma võin loota, et inimesed tunnetavad ja mõistavad sidet looduse ja kõigega, mis meid ümbritseb? Kas meis on veel inimest?

Freedom

Ma arvan nii palju, et ma ei tea enam mitte midagi.



Freedom, yes it sounds very sweet now
But silence, like chains around my feet
Nobody to lean on, when time they get rough
So if this is freedom, then freedom seems tough

Nuumpõrsaste aeg

Jõulud = liiga palju söömist.

lumehelbeke tasa, tasa

4,4 miljonit eesti krooni. Mida ma selle raha eest teeksin? Teate, ma ei teagi. Ilmselt maksaks oma hariduse eest. Ja võib-olla ostaks Kadriorgu korteri. Ja fotoaparaadile ostaks statiivi kah. Kuid kui mul kõik see olemas oleks, siis ma ilmselt kulutaks terve neli miljonit lihtsalt reisimisele.

Ja õigupoolest ei ole ükski eelpool mainitu minu elu unistuseks. Need asjad/hetked/tunded, mida minu hing tõeliselt ihkab, neid ei saa raha eest osta. Minu unistuste täitmiseks ei ole raha vaja.


Ma olen üks õnnelik inimene, sest mul on nii imelised sõbrad! Armastan teid!

lumehelbeke tasa, tasa
langeb aknale tasa, tasa...

Tahan, et ise

ma tahan, et keegi mind hoiaks
oma südame soojas embuses
ma tahan, et keegi mind hoiaks
oma kindlate käte tugevas haaremis
ma tahan, et keegi mind
armastaks, armastaks, armastaks...

hoian end ise
oma südame soojas
heidan armastuse pekslevasse merre
hoian end ise
oma käte õrnas hoolitsuses
hoian end ise
armastuses, armastuses, armastuses...

jah

Jah. Igal inimesel on ainuomane loomus.
Jah. Inimene on kultuurikirjutuslik pind.

...

Minu mõtete vahel on liiga palju müra.

valguslaigud

I will survive!

I wish I'd be the one you come to
I wish I had you near so I could prove
I wish I had the eyes to see you trough
I wish I had the love that is so true
I wish I had that lot to lose


Mind hämmastab iga päev, kui vastandlikud võivad olla minu mõtted ja kuidas ma neisse kõigisse korraga usun. Ma küsin endalt, et kuidas nii saab. Ma ei tea, kuidas saab, aga ma tean, et saab. Ma usun üht. Ma usun teadvat, milline peaks olema õige viis elamiseks. Vähemasti minu jaoks. Ometi ma ei ela nii. Ma elan kohati täiesti risti vastupidi. Oma kindla usu ja eluviisi vahel ma vihkan enda nõrkust mitte elada nii, nagu ma õigeks pean. Kuid siis ma küsin jälle endalt, et kas ma ikka peaks nii elama, nagu ma usun, sest teisiti ju saaks ka.
On võimalik uskuda üht ja elada teist. On võimalik. Just nagu on ka võimalik iseend sellise lõhestatuse eest päevast päeva ikka ja uuesti karistada. Ja ikka ei suuda muuta seda, mis nii väga muutmist ootab...


I will survive!
Oh, as long as I know how to love
I know I'll stay alive!
I've got all my life to live
I've got all my love to give
And I will survive
I will survive!
Hey, hey!

Jah, ma leian tee, kuidas endaga rahus elada!

tagastatud vabadus

Ma vihkan vorme, piire ja reegleid. Ma armastan selgust ja konkreetsust. Kuid kõik, mis ma leian on vormid, piirid ja reeglid, ning selgusest ja konkreetsusest pole isegi haisu mitte.

Kuidas olla indiviid?
Mulle pole seda keegi kunagi õpetanud. Mulle on juba sünnist saati õpetatud, kuidas olla ühiskonna täiuslik kodanik ja kuidas lakkamatult selle ideaali poole püüelda. Mulle on näidatud, kuidas ühiskonna ja riigiga hästi läbi saada, aga seda, kuidas iseendaga hästi läbi saada, pole keegi näidanud.

minu silmade taga

Täna. Mulle meenus see, kuidas ma nooremana ikka unistada armastasin. Mõelda ja unistada. Ikka ja jälle võis mind leida mõnelt trepilt, kõige tagumisest toast või kiigelt. Ma lihtsalt istusin ja unistasin. Kui keegi juhtus mööduma ja mind märkama, siis ikka küsiti, et millega ma tegelen ja mina vastasin ikka ja alati ühtmoodi: "Mõtlen millest mõelda." Ajapikku isegi levis sugulaste seas arusaam, et kui mind parajasti kusagil näha polnud, et ju ma siis unistasin kusagil. Tauno ütles selle peale, et see on lahe. Mulle aga meenub, et mulle tegi alati nii haiget, kui keegi ütles, et minu unistamine on mõttetu. Praegu sellele mõtlemine torkab ka südamesse. Ma ikka ei mõistnud, kuidas nad ei saanud aru, et minu jaoks oli uinistamine vägi ja võim. See oli minu täiuslik maailma enda vigadega. Nii mõtlesin, et ei tea, kas nad ise siis ei unistagi. Ma kunagi ei öelnud midagi, ei küsinud midagi. Ma ei näidanud välja, et nende mõistmatus mulle haiget tegi. Seesama valu on aidanud mul saada selleks, kes ma olen praegu. Minus elab jõud. Nüüd ma tean, et teiste mõistmatus ei tapa minu usku. Usk minu sees ei sure. Elu võib mind vedada otse tapatalgutele ja seal võib ta tappa minu, kuid mitte minu usku. Minu usk elab!

Ikka ja jälle istun vanal trepil ja vaatan taevas siniliblika siidkerget lendu. Ja ikka veel tean ainult mina, kui vapustav maailma peitub minu silmade taga.

Täna. Bussiga sõites. Nägin väikest tüdrukut, kes jooksis bussile. Ta ei jõudnud ja mul hakkas temast kahju, tundsin talle kaasa. Kuid kui selle tüdruku asemel oleks olnud täiskasvanu, kas ma siis oleks kaasa tundnud, kas mu süda oleks värisema hakanud? Oleks ma mõelnud, et see on tema oma viga, et ta ei jõudnud... Kas konkurents teebki meid sellisteks? Tundetud ja omakasupüüdlikud inimesed? Laps ei ole konkurent, ta on ju vaid alles laps.
Miks on nii, et kui näidata lapsi ja kutsikaid, et siis kõigi südamed värisevad?

I'm dreaming the dream, and I'll sing to share

In search of the door, to open your mind

In search of the cure of humankind

Help us, we're drowning

So closed up inside

Why does it rain, rain, rain down on utopia?

Why does it have to kill the idea of who we are?

Why does it rain, rain, rain down on utopia?

And when the lights die down, telling us who we are

varavalges laternate all

Ma armusin Vanalinna laternatesse.

See on hämmastav, kui püüdlikult me üritame inimesi endi ümber muuta, et iseennast samaks jätta. Veel hämmastavam on see, kui püüdlikult me seda eitada proovime. Veidi vähem hämmastas see, et ma neid püüdlusi endagi juures näen.

Ei, ikka arenen!

Essee. Tähtaeg täna. Tähtaeg saab ühe tunni ja 15 minuti pärast otsa. Ja asi, mida mul ei ole, on essee. Ajee!

Give me some love

Give me some skin

If we ain't got that

Then we ain't got much

And we ain't got nothing

Nothing

Kõik oli valmis

Nad teatasid, et ehitavad uue võimsa linnaku. Selle jaoks tuli halastamatult maha lammutada Mustakivi. Kedagi ette hoiatamata. Ühtegi elanikku teavitamata. Kuna ma seda uskuda ei tahtnud, siis läksin ise vaatama. Ma polnud ainuke. Kõik teised peale Mustakivi rajooni elanike teadsid, mis juhtuma hakkab, aga ei uskunud seda. Mina ja paljud teised. Me tulime kõik välja ja kogunesime Kotka sillal. Ilmselt sellepärast, et sealt oli suurepärane vaade. Kõik see, mis varem jäi Kotka ja Mustakivi peatuse vahele, oli nüüd maatasa tehtud. Sa võisid omaenda silmaga näha, kuidas suured ebamaised masinad purustasid endist elukorraldust. Neid ei huvitanud miski. Nad ei hoolinud mitte millestki. Meieni lendasid hiiglaslikud paekivi tükid. Need olid tõesti hiiglaslikud - viiekordsete kortermajade suurused. Jah, suured. Need langesid meie ümber jättes enda alla inimesi, purustades nende hirme täis ajusid. Mingil seletamatul põhjusel ma ei kartnud enda pärast. Ma kartsin kõigi teiste pärast. Need kivid langesid. Need tundusid nii kerged, ometi nii rasked. Osad neist jäid kanali äärde kõlkuma, takerdudes mingi väikese, seal alati olnud kivikese taha. Mingil seletamatul põhjusel hakkasid inimesed nende kivide peale ronima. Nad olid nagu väikesed lapsed, kes tahavad paaniliselt patuudil hüpata. Ma tahtsin karjuda: "Ärge minge, see pole ohutu! Kas te ei saa aru, te saate surma!". Kuid ma ei suutnud karjuda. Minu pilk koondus ühele vanapaarile. Proua punases mantlis lausa tormas selle hiiglasliku kivi poole. Ta libastus mitu korda. Ta mees jooksis talle järele, et teda takistada. Ja siis see suur kivi kukkus, kaotades oma pisikese takistuse, mis seal alati olnud oli. Naine veeres, ta peaaegu veeres selle suure kivi alla, aga ei. Ma ei kuulnud, kuid ma võisin mehe kehakeelest näha, kuidas ta karju: "Tule, sa suudad, sa saad sellega hakkama!". Naine püüdis, ta sai püsti. Ta jõudis eest ära tulla. Ta tegi oma hirmunud jooksusammud kui kivi uuesti langes. Sel korral halastamatult. Ta mattis enda alla mehe, kes unustas teha enda jooksusammud, sest ta võitles selle nimel, keda armastas. Ma peaaegu kuulsin, kuidas ta pea purunes. Naine langes sinna samasse põlvili. Lohutamatud pisarad voolasid mööda tema põski alla maa poole. Märkasin, et ka minu pisarad jooksid maa poole. Kivid ikka langesid, pead ikka purunesid. Mina lihtsalt seisin ja nutsin teiste pärast. Ma ei kartnud, lihtsalt oli kurb. Ja kui ma end pöörasin, siis möödunud oli ilmatum aeg. Enam ei langenud kivid, enam ei purunenud pead. Ma vaatasin uuesti Mustakivi poole ja nägin, et seal, kus varem oli Mäkk, oli nüüd ühel suurel sinisel jalal seisev ulmelinnak. See oli valmis. Pöörasin end uuesti ja nägin enda ümber riste. Sadu riste, mis kõik mälestasid kedagi. Üksikud inimesed süütamas küünlaid...need üksikud inimvared. Siin oli ka kõik valmis. Surm oli valmis.

Minu uni oli valmis.

Tere tulemast minu unne!

All I Need

Mõttefragmendid

Alati kui ma tunnen, et ma tahan ära, kuhugi mujale, inimestest eemale, siis mulle meenuvad Reijo sõnad, mis ta mulle kord jalutades ütles. "Koht ei muuda mitte midagi, inimesed ei muuda mitte midagi, vaid sina ise muudad kõike." Vahel ma mõtlen neile sõnadele ja tunnen, et Reijol oli õigus, et see tõesti ongi nii, et kui ma tunnen, et kõik on omadega sealsamuses, siis ma ei pea rahu ja iseenda leidmiseks kuhugi mujale minema või teiste inimeste eest põgenema. Mõnes mõttes tundub säärane lahkumine lihtsa salgamisena. Samas jällegist...mida ei mäleta, seda pole olnud. Vahel jälle meeldib mulle maailmast irduda ja omaette patja nutta ning kõike kogu südamest vihata, iseennast veel eriti. Ma ei teagi, kumb on õigem või parem viis talitamisest, aga ega ma ei tahagi teada, sest niikuinii valiks ma täna ühe tee ja homme teise tee.

Mõtleks...
Absoluutne teadmine on lunastus, poolik teadmine on piin ja teadmatus on õndsus. Enamus piinleb päevast päeva. Vähesed on õndsad ja veel vähesemad on lunastatud.
Mõista kuidas ise tahad.

Täna tulin maailma usundite loengust ja mu pea oli järjekordselt täis nalja. Ma ei tea, kas ma olen ainuke, kes seda arvab, aga mulle tundub, et kõik religioonid on ikkagist üks ja seesama. Ma ei oskagi seda sõnadesse panna, aga mul tekib alati see tunne, kui ma seal loengus olen. Mul on tunne, et kõik inimesed, kes järgivad mingit religiooni, on pimedusega löödud, sest nad ei saa aru, et nad usuvad kõik ühte ja sama. Ma ei mõtle seda, et uskuda ja mõelda võib igat moodi, jah, seda võib kõike teha, aga väga sügaval tasandil usuvad kõik religioonid sama asja. Seepärast teeb mulle jubedalt nalja, kui peetakse ususõdasid.
Sarnaselt ususõdadega teevad mulle nalja hipid oma rahumarssidega. Hipid väidavad, et elagem kõik rahus ja armastagem kõik üksteist. Peace! Aga ikka nad ajavad oma kehad kokku ja lähevad ja marsivad rahu nimel, mis küll ei ole füüsiliselt vägivaldne agressioon, aga tegelikult nad siiski mässavad mingi teise poole vastu, mis ei tundu kuidagi rahus elamisena. Minu meelest on rahus elamine see, kui ma päevast päeva lihtsalt elan oma elu ja ei ürita muuta kellegi teise maailmapilti, isegi kui see hõlmab kellegi tapmist, võib-olla minugi tapmist, aga ma elan rahus ja ma ei vaeva oma peakest. Vot see on rahus elamine. Niiet, hipid võiks ennast teisiti defineerida või nad võiksid seletada, mis on nende arvates rahus elamine või siis veel mõned võimalused. Mulle ikka teeb nalja. Sõjas vere valamine ja tänavatel marssimine mõlemad taotlevad rahu ja mingit paremat tulevikku. Nad töötavad ühe asja nimel, aga üksteisele vastu. Ja mina ei saa öelda kumb on parem, kas valada verd või siis marssida. Mina marsiks, sest ma ei suuda kelleltki elu võtta, aga kui ma usuks teistmoodi, siis ma võtaks teistelt elusid nagu ludinal. Ja mitte midagi ei oleks valesti.

Ja Raadio 2 teaduskommentaarid on vahvad. Tüüp rääkis sellest, kuidas üks naine, kellel diagnoositi raskekujuline depressioon, ning sellest tulenevalt pandi ta sundpuhkusele ja talle hakati maksma elamishüvitist sotsiaalameti poolt. Mõne aja möödudes võeti täiesti ette hoiatamata talt hüvitis ära väga nunnul põhjusel. Nimelt mingi sotsiaalametnik, kes pidi kontrollima seda, kas rahad ikka õigetesse kohtadesse lähevad, kasutas oma andmebaasina Facebook'i. Nimelt ta vaatas selle naise kontot ja kuna naisel olid seal pildid, kus ta nägi õnnelik välja, siis sotsiaaltöötaja järeldas, et naisel ei ole mingit depressioni, et ta on sellest juba välja tulnud, et raha läheb väga valesse kohta. Nii vahva, et Facebook on kaalukam tõend kui meditsiiniline toimik. Jee, peab vaatam, et kui mul sitt tuju on, et ma siis igal võimalikul viisil seda mõnes suhtluskeskkonnas kinnitan. Lihtsalt vapustav. Elu on nii ilus!

Komplimentidest

Olen avastanud, et mulle on raske komplimente teha. Ma kas naeratan viisakalt (mis on viisakus?) ja tänan, ning tunnen kuidas ego jälle millimeetri suuremaks kasvab. Või siis vaidlen sellele kohe vastu. Ja minu vastuhakk tuleneb sellest, et ma leian, et komplimendid on täiesti tühised, ning ei muuda minu maailma. See, et mõned inimesed peavad mind ilusaks ja toredaks, see ei muuda suures plaanis mitte midagi ja seega on komplimendid minu jaoks täiesti ebavajalikud sõnakõlksud, sest sama hästi oleksin ma võinud olla kole ja ebatore. Peale selle on enamus komplimendid suunatud alati materiaalsetele väärtustele, aga mina praktiliselt vihkan mateeriat(, kuigi mulle meeldivad ilusad asjad...need ilusad asjad, mis minu meelest on ilusad.). Seepärast ma vahel näitangi suurt osavõtmatust, kui keegi minu juures midagi kiidab. Jaa, siin võib öelda, et ma olen pirtsakas ja et ma ei ole kunagi millegagi rahul...Aga teate, ma ei kannata seda, kui inimesed õõnestavad teiste jalgealust, sest neil puudub selleks vähimgi õigus, seepärast ma olen alati ärritunud, kui keegi hakkab mind laitma. Ja hea ja halb, ilus ja kole, on nii suhtelised, et muutuvad oma subjektiivsuses täiesti mõttetuteks, seega ma ei hüppa rõõmust lakke, kui keegi mulle ütleb, et ma näeb täna kaunis välja. Poleks juukseid kamminud, siis äkki näeks kole välja. Vahet pole, sest see ei muuda mitte midagi.
Jah, ühel päeval ma rõõmustan teiste komplimentide üle, aga teisel päeval võin teil selle eest näo täis sõimata. See sõltub sellest, kuidas mul tuju. Ja, olge nii head, ning ärge võtke seda isikliku rünnakuna. Ärge pahandage ka siis, kui ma just teil näo täis sõiman, sest mul pole ju teie vastu mitte midagi, ma lihtsalt ei oska komplimentidega midagi peale hakata ja mulle ei meeldi otstarbetud asjad. Isegi siis mitte, kui need on sõnad, mis on läbinisti abstraktsed. Ära võta südamesse. Ära võta hinge. Lihtsalt lase olla.

Praegu mõtlen, et inimesed võivad öelda, et ma olen pessimist. Tegelikult ma ei tea, kas ma olen optimist või pessimist. Ma ei tahagi teada. See on täiesti ebaoluline. Ma olen inimene, kes tunneb.

Ei ole häid inimesi, ei ole halbu inimesi, on erinevad inimesed.

"Ma ütlen sulle: pole olemas hukkaläinud inimesi. On vaid neid, kes ei nõustu sinu seisukohtadega, inimesi, kes ehitavad teistsugust maailmamudelit. Ma ütlen sulle: ükski inimene ei tee oma maailmamudelit arvestades midagi sobimatut."

Hea on

See on naljakas. Ühel hetkel me soovime olla individualistid ja et inimesed ei laseks end meie otsustest ja tegudest puudutada, aga teisel hetkel ihkame, et meie teod avaldaks teistele inimestele mõju.

Mingil imelikul hetkel olen ma hakanud uskuma, et inimene on siiras ja avatud siis, kui ta suudab minuga jagada oma muresid ja tumedaid mõtteid. Kuigi tegelikult ei ole sitad mõtted, kuidagi paremad siiruse näitajad kui head mõtted. Ma tegelikult ei tea, kas inimese siirust saab üldse nende asjade järgi mõõta. Tegelikult ma ei tea sedagi, mis see siirus on. Ühest küljest oleme me kõik 24/7 siirad, sest kõik see, mis me teema ja ütleme on vahetu reaalsus ja see on oma tõelisuses täiesti siiras. Jah, ka see on siiras, kui keegi valetab, varjab või eitab midagi, sest need on kõik sündinud hetked. Mõned ütlevad, et see on siirus kui ma nutan kurva filmi ajal või kui kohtan sõpra, keda pole ammu näinud. Ütlevad, et siirus on see, kui ma avaldan elavalt oma vahetuid emotsioone, ei hoia neid endas, vaid paiskan maailma. Kuid mitte kuidagi ei ole vähem siiras see, kui ma hoian oma tunded endas ja säran seesmiselt. Ma ei saa öelda, et endas hoidmine on võlts, sest mitte keegi pole mitte kusagil öelnud, et ainus viis siiras olla on elada oma tunded väljapoole. Ei saa ka öelda, et siiras ja võlts on teineteise vastandid. Nad ehk tunduvad seda olevat, aga tegelikult ei ole. Siiras ollakse konstantselt, sest meie reaalsus on vahetu. Võlts...sellist asja ei eksisteerigi. Asi võib olla see ja teine, kuid ta ei saa olla võlts, sest ta on üks tervik. Kui keegi mu mõttekäiku mõista suudab, siis on tore. Tegelikult polegi erilist mõtet arutada, mis on siiras ja mis on võlts. Vahest ongi kõik need vastandlikud sõnad, nagu näiteks hea ja halb, ilus ja kole, siiras ja võlts, jne. loodud selleks, et inimestel oleks võimalus oma tundeid ja mõtteid väljendada. Ei ole midagi sellist, et miski peab olema hea ja miski peab olema halb. Võib olla ka nii, et head ja halba ei ole, vaid lihtsalt kõik on. Tundub, et inimõistus on poolikus arengufaasis. Ehk kunagi saabub aeg, mil inimkonnal pole enam vaja asju ja inimesi võrrelda, üht teisele eelistada, pole vaja neid vastandlikke sõnapaare...Ja jällegi, tore, kui keegi mu mõttekäigust aru saab.

Eelmises postituses (mille ma ära kustutasin) väitsin, et ma olen kahepalgeline inimene. Jah, mingil tasandil ma seda kindlasti olengi ning osad inimesed kindlasti kinnitaks seda, aga täna ma astusin teisele tasandile ja lasksin lahti oma süütundest ning egost. Sellel uuel tasandil ma ei ole kahepalgeline inimene. Ma lihtsalt olen inimene, kes teeb täpselt seda, mida ta konkreetses momendis õigeks peab. Ja ma ei mõtle sellele, et ma pean pidevalt üks ja seesama olema. Täna nutan, homme naeran. Ma ei mõtle sellele, et keegi vaatab mulle viltu, kui ma täna eelistan roosat värvi, aga homme ütlen, et see on rõve värv. Ma ei pea mitte kellelegi teisele oma reaalsust looma. Ja kui, teised, mind ümbritsevad inimesed, heidavad mulle midagi ette, siis ma tean, et me lihtsalt oleme erinevatel lainetel.

Ma tean, et homme võin ma võidelda iseenda tõdede vastu, kuid see ongi minu viis astuda järgmisele tasandile.

Ma olen tänulik, et ma lugesin läbi raamatu "Väga kerge surm", et ma lugesin ühe tundmatu inimese blogi, et ma murdusin koduste pingete all, et ma loen tuttavate blogisid ja arvan, et need on mulle suunatud, et ma käisin täna lüürika loengus ja et ma jalutasin tänaval ja taipasin lugeda prügikastile kleebitud reklaame. Kõik need pisiasjad viisid mind selgusele lähemale. Kõik omal erilisel varjatud viisil, mida ilmselt vaid ise mõistan.

Ma olen alati teadnud, et ma olen tujukas inimene, ning ma ei näe selles mitte midagi halba.

Hea on. :)