Mitte midagi

Mitte keegi ei pea mulle mitte midagi tõestama. Mina ei pea mitte kellelegi mitte midagi tõestama. Ma ei pea isegi iseendale mitte midagi tõestama. Ma lihtsalt olen ja maalin oma elu.

Reaalsuse loomisest

Ma kaotasin iseend enda tunneterägastikku.

Võiks ju üldse mitte mõelda....
Võiks lõputult vinguda...
Võiks muuta maailma...
Võiks kuulutada enda tõde...

Mitte sittagi ma ei tee.

Neale Donald Walsch "Mõtisklusi jutuajamisest Jumalaga". Kui sa suudad mõista seda raamatut, siis sa suudad mõista ka mind. Praegu on mul faas, kus ma jonnin selle raamatu mõtetele vastu, sest mul on lihtsalt tuju. Keegi ei peagi aru saama.
Tegelikult ma ei tea, kas ma vajan seda, et teised mind mõistaksid. Ma ütlen, et mind ei huvita teiste arvamus minust, aga samas nii haledalt otsin heakskiitu. Mu silmad on nii kirjalikud.

Tahaks olla nõrkustega tugev inimene, mitte nõrkustega nõrk inimene.

Pfff...



Reaalsuse loomisest

"Sa ei ela selleks, et avastada, mis järjekordsel päeval sulle varuks on, vaid selleks, et päeva ise luua. Lood iga minutiga ise endale reaalsuse, kuigi sa seda võib-olla alati ei teadvusta."

Paul Pinna 19 -30

Ma sain eile teada midagi häirivat.

Paul Pinna 19-30, see korter, kus ma elasin oma elust 11 aastat. Meilt ostis selle korteri ära üks perekond, kes veel kiitsid, et meie korteril on väga hea aura. Ometi pool aastat hiljem sooritas uus pereisa köögiaknast alla hüppamise näol enesetapu. Jah, tundub tõesti väga hea aura. Kuna pereema ei tahtnud või ei saanud seal edasi elada, siis müüdi korter maha. Korteri ostis ära mingi mees, kes tänaseks päevaks on ka surnud. Tema küll hukkus kusagil laevareisil. Jup, kahtlemata hea aura.

Tegelikult ma ei tea, kas ma usun seda aurajuttu. Samas teeb kogu selle sündmuste käigu müstiliseks see, et esimene perekond, kes peale meid sinna kolisid, tõid ise aura jutuks. Friiki.

Ma kuidagi ei taha uskuda, et koht, mis mulle omal jala nii palju tähendas, on nüüd kuidagi määritud. Mulle meenusid täiesti ootamatult kummaliselt ebaolulised asjad. Näiteks see, kuidas meie esikukapp kriuksus ja kuidas mulle väiksena end sinna peita meeldis. See, kuidas köögikappide uksed ei käinud korralikult lahti. See, kuidas esikuuks käis raskelt kinni. Isegi see, kuidas kunagi köögis olnud valged põrandaplaadid jalge all külmad tundusid. Mulle meenus lõhn ja see tunne, mis tekkis, kui ma koju jõudsin.

See kõik on korraga nii kaugel ja lähedal.

***

Ma nüüd räägin midagi toredat ka. Nimelt, tulge kõik kuulama!

*29.november kell 13.15 Raekoja plats
*17.detsember kell 12.00 Estonia kontserdisaal
*17.detsember kell 19.00 Tallinna Pühavaimu Kirik
*19.detsember kell 19.00 Laulasmaa Spa

Esineb siis EBS'i Kammerkoor ja mina teen kuljustega soolokarjääri. :D

Vägistamine

Rutiin. Ma tunnen kuidas see läheneb ja ma hakkan manduma. Mu energia kaob ja sära kustub. Ma ärkan ühest päevast teise ja kõik nad tunduvad ühtviisi tühjad. Käin loengus, kooris, kirjutan oma esseesid, koristan, triigin, teen süüa, loen kohustuslikku kirjandust...kuhu see mind viib? Ühel hetkel läheb tempo lakke ja ma otsekui hakkaks jooksulindilt maha kukkuma, sest see on mulle liiga kiire. Ma komistan, aga ikka veel püsin peal, sest ma ei taha alla anda, mul on vaja need kalorid maha joosta. Kas ikka on vaja?
Ma tahaks kogeda midagi uudset. Kasvõi midagi tavalist, kuid mis oma ootamatuses oleks kirgastav kogemus. Näha kasvõi kuidas päkapikud tantsivad või kohtuda kellegagi, keda poleks iial julgenud oodata. Samas olen ma nii jõuetu ise midagi muutma. Ma olen suutnud end veenda, et kohustused on möödapääsmatud. Kohustused...need armsad koduloomad.
Rutiin on nagu patsaan, kes su ära vägistab. Sa näed juba kaugelt tema silmadest, et tal on plaanis midagi rõvedat. Ta tuleb ja teeb su enda omaks. Siis sa lebad sealsamas läbitõmmatult ja tunned, et oled nii väärtusetu.
Ma olen selle patsaani tuppa lasknud.

Öösi

huul vastu huult
ihu ihu sees
hetked sulamas üheks
unne vajumise eel

liha vastu liha
hing hinge sees
ihud imbumas üheks
enne koiduvalgust veel

-Maarja Ulman (olen äge)

Omadussõnad

Ühel kaunis tavalisel päeval väitsin, et minu kohta kõige enam öeldav omadussõna on "armas". Kuid järgmisel päeval tehti mulle selgeks, et see ikka ei pruugi nii olla. Sellest ajendatuna olen ma küsinud 25 inimese käest, mis on esimene omadussõna, mis neile pähe kargab, kui nad mulle mõtlevad. Ja tulemused...

Kati : "Armas, heasüdamlik, huvitav."
Gaili: "Kohusetundlik."
Meelis A.: "Uudishimutekitav." Mis sõna see on? :P
Ilja: "Ilus, rõõmsameelne, sõbralik."
Gea: "Soe, tasakaalukas." Mhh, iseendale tundun ma aeg-ajalt üsna ebastabiilne, aga väga positiivne, et ma sisemistest sõdadest hoolimata suudan tasakaalukas näida. :D
Pia: "Karm (halastamatu)." Jup, mina olengi see piitsaga naine. :P
Kaarel: "Kehkenpükslik." No, kulla õemees, no mida, mida!? :D
Mari-Liis: "Elutark."
Merili: "Turvaline." See sõna on minu jaoks liiga raske. Mulle ei jõua kohale...
Mart: "Karvane, huvitav, kummaline, spontaanne, mõistlik." Jup, meil on Mardiga karvane suhe, ilmselt seepärast olen ka mina karvane. Ja kummaline on nii kummaliselt kummaline sõna. :D
Helina: "Armas."
Sirli: "Puhas." Väga positiivne, et keegi minu esteetilisust hindab. :D
Kristiina: "Avatud, suure südamega, omanäoline, laia maailmavaatega, põhimõtetega, huvitav, emotsionaalne."
Mare: "Armas."
Meelis M.: "Hea." See tavaline sõna tekitab minus segadust.
Gustav: "Ilus, humoorikas, cool." Jaa, ma olen jahe, jäätan lausa.
Rando: "Omapärane, lõbus."
Linda-Liisa: "Armas, vaimne."
Jürgen: "Enesekindel, ennastkehtestav." No, käerauad käivad piitsaga koos.
Kristjan: "Naiselik."
Ema: "Armas."
Carolin: "Tark." Jee, ma oskan seitsmenda klassi matemaatikat ja keemiat!
Kädi: "Mõtlik, tõsine, mõistlik, kaalutlev."
Laura: "Naerev, asjalik."
Tauno: "Intelligentne."

Väga põnev. "Armas" võidab viiega. Aga tegelikult on mõttetu siin mingit statistikat teha. Kõik tunnetavad mind erinevalt ja erinevate inimestega olengi ma erinev. Osad inimesed sattusid hoogu, näiteks Krissu, kes lausa tulistas mulle omadussõnu. :D
Ma suhtun igasse öeldud sõnasse väga austavalt. Ma tean, et need ei ole lihtsalt öeldud sõnad ja ma sukeldun igaühe tagamaadesse. Näiteks karm, puhas, vaimne ja naiselik...nende sõnade ees tunnen ma eriti suurt austust, sest need on ühed neist, millede poole olen ma ise viimasel ajal püüelnud. Ma olen väga õnnelik, et teised minus neid külgi tajunud on ja lausa nii tugevalt, et need esimese asjana minuga seostuvad. Muidugi, ka ülejäänud öeldud omadused on väga sügavad ja mulle olulised.
Niiet, igaüks rääkis tõtt. Isegi Kaarel...jah, isegi Kaarel. Võin öelda, et ma olen seda kõike. Kuigi see turvaline on ikka arusaamatu...

Täna. Täna pidin õppejõule tutvustama oma esseeteemat. Härra Veidemann sattus sellest lausa vaimustusse ja ütles, et see on väga hea doktoritöö teema. Ta ütles, et ta jääb mu tööd väga ootama ja tahab näha, kui hästi ma sellega hakkama saan, sest suutsin endale üpriski suure tüki haarata. Mina ei ole Reinu vaimustusest üldse vaimustuses. Ma tunnen lisapinget. Mulle ei meeldi kui minult otsesõnu midagi oodatakse. Mulle ei meeldi inimeste ootusi petta. AGA ma võtan selle väljakutse siiski vastu ja annan endast parima, sest mul on põhjust rõõmustada, kui ma sellega hästi hakkama saan. :)

Selline see elu ongi! On ikka?

Ükspäev meenusid mulle need inimesed, kes unistavad NL naasmisest ja nö. kommunismi taaskehtestamisest. Ilmselt meenusid nad seepärast, et loen raamatut "Stalini lehmad" (jup, ikka veel). Igatahes, mõtlesin nende Marx'i ideede pooldajate peale... Kui kõigile inimestele võimaldatakse ühesugused tingimused, siis näiliselt on kõigil ka täpselt samad probleemid ja kui massil on samad probleemid, siis hakatakse arvama, et elu ongi selline, et see on paratamatus. Näiline paratamatus. Ja kui inimene juba ütleb, et elu ongi nii või naasugune, siis sisuliselt on ta alla andnud. Ta ei püüdle enam kuhugi, ta ei näe mõtet millegi muutmises. See on nagu päästerõngaga avamerel hulpimine. Ta tunneb end kindlalt (ja samas nii ebakindlalt) selles vahvas päästerõngas, aga ta ei uju kuhugi poole, kuigi ta ehk tead, et kusagil läheduses on maismaa. Ta hulbib seal ja on alla andnud.
Mh, osad inimesed tõesti tahavad seda, et kõik saaks võrdselt, sest siis on vähemasti kindel, et midagi saab. Samas unustatakse ära või peetakse ebaoluliseks, et sellise valiku puhul kaob võimalus kuhugi areneda, millegi veel parema juurde jõuda. Ja kuna terves inimkonnas teavad väga vähesed inimesed, mis on meie eesmärk siin maamunal, siis harju keskmised inimesed(mina näiteks)...nende jaoks muutub elu mõte veel hägusemaks terminiks. Sisuliselt muudetakse marxilike ideedega inimene riigi täiuslikuks tööriistaks. Rutiin tapab. Jah, rutiin on turvaline, see on abiratastega jalgratas. Midagi ei saa valesti minna. Kuid mõelda vaid, mida kõike võib kukkudes maast leida?

Mm, Mmmmart! Mardiga on sõnuseletamatult hea vestelda. Justnimelt, VESTELDA! See ei ole selline tühi rääkimine, vaid sisutihe ja arendav vestlemine. Mart on üks neist vähestest inimestest, kes võtab mu väljakutse alati suure ootusega vastu. Mart ei karda mu mõtteid ja ideid. Ja alati kui Mart on lainel, siis see on lausa vapustav, kuidas ta piirid ära kaovad. Tema mõtteid ei peata mitte miski. Teemavahetused on ka maagiliselt sujuvad. Ja Mart viitsib rääkida, mulle vastu arutleda, ja just arutleda, sest meie ei tegele vaidlemisega. Tavaliselt kui inimesed vaidlevad, siis enamus energiat kulub ikkagist sellele, et teisele selgeks teha, mida sina mõtled. Aga meie Mardiga kulutame oma energiat selleks, et aru saada, mida teine mõtleb. Meil on Mardiga sageli väga vastandlikud arusaamad, aga see ei ole meile takistuseks. Vahel ma tõmbun endasse, kui tajun, et teine inimene ei arva minuga sama moodi, aga Mardi puhul põleb 24/7 roheline tuli ja ma tunnen, et isegi kui ta ei jaga minu arvamust, siis see ei muuda mitte midagi. Vahel juhtub nii, et arutad inimesega mingi teema üle ja siis ühel hetkel taipad, et teed üksi tööd. Teine inimene ei ole su väljakutset vastu võtnud, ta ei viitsi pingutada, ta mõte ei lenda laialt, ta ei ole haaratud. Aga Mart viitsib mõelda ja ta annab alati oma parima, et panna mind oma mõtetele alistuma, talle seostuvad täiesti ulmelised asjad täiesti tavaliste sõnadega. See on vapustav, kui ta mind oma mõtteradadele kaasa haarab. Ta on üks väheseid inimesi, kes on julgenud piirid vabaks lasta. Ta lihtsalt hoolib nii vähe, et tal ei olegi piire. Mart on vapustav kaos.
Reede öösel vastu laupäeva rääkisime pool ööd muusikakriitikast. Tema leidis, et muusikakriitika tegemiseks ei ole vaja muusika tehnilist tundmist. Mina ütlesin, et hea muusikakriitik tunneb muusikat ka tehniliselt. Üldiselt oli minu seisukoht ka see, et muusikakriitika on üks tänamatu töö. Nagu igasugune kriitika. Kriitika ei anna indiviidile mitte midagi, see mõjutab vaid masse. Kriitika on üks vahend masside juhtimiseks. Ma olen viimasel ajal hakanud mõtlema kaose peale ja hakanud avastama väga paljude asjade mõttetust. Ei, mul ei ole depressiooni, minu mõtted on lihtsalt jälle mingis huvitavas faasis. Ma olen pidevas liikumises. Ma voolan.

Something or Nothing

Did I see something or was it nothing?

Would you mind if we turn the lights on?

Vanaema vanad pärlid

Tarbetud tunded, head ja halvad, milledest sa ometi lahti ei suuda lasta, on nagu lapsepõlve lemmiklelud, aastatega kogunenud jõulukaardid, raamatud, mida pead kasutuks või vanaema kingitud pärlid, mida ei oska kanda. Sa pistad need kõik tavalisse pappkasti ja lükkad nad ühes sellega pööningule oma aega ootama. Sa ei suuda neist loobuda. Neis asjades on midagi, mida teised ei seleta. Ja kui sa kord pööningul kuusejalga otsides komistad kogemata sellesama tolmunud kasti otsa, siis istud sinnasamasse maha ja avad oma vanad tunded. Leiad, et jõulukaardid on ajaga muutunud lugematuteks ja samal õhtul põletad need kaminas toasoojaks. Väiksena alati une toonud roosa jänku...sa embad seda tugevasti, sest ta on sulle endiselt armas, aga annad selle oma tütrele, et ka tema võiks sellest rõõmu tunda. Avad raamatud, mida sa varem ei mõistnud, mis olid liiga rasked, ja lased nende sõnumil endasse kanduda. Sa mõistad ja oled õnnelik, et neist ei loobunud. Need leiavad koha su lemmikraamatute kõrval. Ja vanaema vanad pärlid. Sa imestad, kuidas said need üldse pööningule lükata. Sa paned need kaela ja tunned tänulikkust, et keegi on sulle nii palju andnud. Suur tähendus nii väikeses asjad. Alles siis sa mõistad.

Vahel on hea oma tunded kasti pista ja kuhugile ära lükata. Samas peab olema ettevaatlik, et neid sinna liiga kauaks ei jäta.

Ma jään korraks seisma

Ma jään korraks seisma
ja see on peaaegu väär.
Ma tahaks, et miski, mida teeme praegu
jõuaks igaviku kohtuniku ette.
Rahmeldavad, enese ette soovivad
naerunäoga tülinorijad
möödalennul.
Ma jään korraks seisma,
aga karussell maailmalõpuirvetega
ei jää, sina pardal.
Nii palju on valesti, et ei tea,
kust peale hakata.
Lõbustuspark, luna park
õuduste maja, kuradiratas.
-Koju jalutades mõtlen
ihad vaikseks uned tummaks.

-Paavo Piik

Lase lahti

Nad ju räägivad, et meid rõõmustab, kui me näeme õnne nende inimeste hinges, kellest me hoolime. Jah, see on alati ilus äratundmine. Ometi, vahel teeb see kurvaks. Kurvaks teeb see siis, kui sa tajud, sa ise polnud selle inimese õnnega üldse seotud. Sa oled selle inimese õnnest kaugel, sellel ei ole sinu puudutust. Kurb on see siis, kui sinu hoolimine võtab armastuse mõõtmed, suured ja hoomamatud. Kurb on see siis, kui sa tunned, et su hoolimine ei muuda mitte midagi.
Sealt tulevadki emade muretsevad hinged, laste veekalkvel silmad ja üksikute armastajate kurblikud südamepõhjad.

Lase lahti.
Lase lahti.
Lase lahti.

Ma olen vesi. Kui ma olen tugev, siis võin ma olla kirkaim jää ning minult peegeldub päikese soojus. Vahel liuglen täiusliku helbena taevast alla läbi imelise elu. Ent vahel kukun ma puruks, nagu purikas räästa küljest. Väikesteks tükkideks. Seal ma siis sulan, kõik mu killud saavad veeks. Imendun kõigesse ümbritsevasse. Sa ei näe mind. Sa ei tunne mind. Ma olen kõikjal laiali. Natukene sinus ja natuken ka temas, kõige rohkem tühjas teadmatuses, ning mitte iseendas. Kuid kui tuleb õige aeg, siis ma saan jälle iseendaga üheks ning liuglen taevast parimana, mis ma olla saan.
Kord ma kukun, et jõuda põhja ja kord ma kukun, et tõusta taeva.

Ma loen neid sõnu, mida inimesed minust kirjutavad ja ma tunnen häbi, sest mulle tundub, et ma olen neid kõiki petnud. Mulle tundub, et nad arvavad minust liiga hästi. Ma ei ole nii hea inimene. Või olen ma tõesti selline, nagu inimesed räägivad? Olen ma tänamatu, kui ma nii tunnene?
Vahel on nii raske uskuda endast midagi head.

Ma tunnen, et ma olen tobe.

Täiuslik ebatäius

Ära ihalda perfektset maailma, sest seal on kõige täiuslikum ebatäius.

(romantika)

me ei pea
vaatama koos
tähti või kuud
ja neid hiljem
alla tooma

ma tooks sulle
nad kõik
aga sina ei taha
ja mina ei jõua

me ei pea
jooma veini
päikeseloojangu ajal
ega kõndima koos
vastu lumesajule
suud lund täis

me ei pea
vaatama armunud
näoga mereranda
me ei pea minema
öösel ujuma
kurat
mitte isegi päeval

me ei pea
küünlavalgel õhtustama
ja muretsema kõik see aeg
ega laud tuld ei võta

me ei pea
minema koos magama
ärkama samal ajal
unisena üksteise kaisus
kuigi nii oleks hea

me võiks
olla koos

-Siim Kera


Siimu luulekogu "me vaatame kuud, kuni jääme pimedaks" on mu selle aasa parim ost! Mulle meeldib tema eluirooniaga pikitud luule. See on ilus ja ajab mind naerma.
Tean, et antud näite "(romantika)" näol ei ole tegu just kõige iroonilisema vaimuüllitisega, aga see on see luuletus, mis minust väga hästi kõneleb.

***

Mõnel õhtul tahaks ma nii väga heita kellegi kaitsevallidena kindlate käte vahele ja uinuda nagu kassipoeg - lüüa nurru ja näha und värvilistest lõngakeradest koorejõgede vahel. Ma tahaks, et hommikul ärgates puutuks mu sõrmed kellegi kindla ihu vastu.
Praegu on mu voodi liiga suur. Hommikuti selles ärgates ja end igas ilmakaares sirutades, ei tule vastu mitte midagi. Üleval, all, paremal, vasakul - kõik on tühi, midagi ei ole. Vahel tunnen end seal nii üksikuna. Seal on ruumi kahele hingele.
Tegelikult ma ei oska kaisus magada. Väiksena tähendas kaisus magamine minu jaoks seda, et ma ärkasin öösel ja läksin oma vanemate magamistuppa ning küsisin sosinal: "Kas ma võin teie kaissu magama tulla?". Ma sain alati jaatava vastuse, ent mitte kunagi ei võtnud esimesel korral oma patja kaasa. Alati jooksin sellele veel teise tuppa järele. Mõnes mõttes on selline komme minus siiani. Kuigi ma tean, et ma tohin midagi teha, siis ma ikka küsin üle. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida...Ma tegelikult ei tea, kas ma oskan kaisus magada. Viimane kord kui ma seda üsna vastu tahtmist tegin, ei olnud selles minu jaoks midagi meeldivat. Samas ma usun, et kui inimene on õige, siis tuleb ka kaisus magamine loomulikult. Nagu rääkis Tätte oma esimesest suudlusest ja sellest kui tuli see õige, kuidas siis kõik loomulikult ja pingutamata tuli. Õiged asjad tulevadki loomulikult.

Ma ei saa olla sinu kaisus, aga mõte sinust on hellalt mu embuses.

Pühalikult lausutud vanne

Ma ei taha Sind armastada kui ilusat silmapaari või kaunilt trimmitud kõhtu. Ma ei taha Sind armastada nagu lemmikut sokipaari või Kalevi šokolaadi. Ma ei taha Sind armastada nagu asja, millel on täiuslik vorm ja sisu. Ma ei taha... Ma tahan Sind Armastada, sest mu süda ütleb nii. Ma armastan Sind, sest Sinu armastamine minust parema inimese loob.

Kas kahtled Sa mu siiras armus? Nüüd pühi peast need kurjad mõtted, mis Sind minust kaugemale viivad. Mu arm on puhas ja kingitud vaid Sulle. See ei ole kerglaselt antud lubadus, vaid pühalikult lausutud vanne. Minu armastus ei ole jahtunud, see ei ole molekulideks lagunenud. Vaid Sinus saab see lahusutuda ja Sinuga üheks saada, kui meie kehad ja hinged kokku saavad. Me kohtume teineteises ja ma annan Sulle armastust, mida teistele ei malda mainidagi. Ma õnnistan Sind oma armastusega ja Sina vaid luba end armastada.

Armastan.

Sõnad laulus

Ma olen sõnad, Sina oled viis ja meist võib saada laul.
Kas kujutled Sa praegu ennast laulus?
Vaid vaevu aiman, kuidas Sinu hing ja ihu
on täis mu alles kujunevat elu.
Sa minu elu eneses tood mulle
nii nagu sõnadesse tulev viis toob enesega laulu.
Võibolla sõnad aimasid, et nendest
võib saada midagi, mis tõuseb maiselt pinnalt,
kuid milles ometi on nõnda palju taevast.

-Ingvar Luhaäär

Kimu

19. 11. 2009 19:50

Mulle tundub, et sel päeval ja sel kellaajal kisun ma end vabatahtlikult kõigi ees alasti.

Anarhia

See, et me oleme sõbrad, ei tähenda, et me peame ühte moodi mõtlema. See, et me elame koos, ei tähenda, et me kõike ühtemöödi peame tegema. See, et ma olen sinu ihust sündinud, ei tähenda, et ma pean omaks võtam sinu tõed. See, et see on raamatus kirjas, ei tähenda, et see on tõde. See, et seda karjub enamus, ei tähenda, et see on kuld. See, et seda ütleb eakas inimene, ei tähenda, et see on ainus reaalsus. See, et seda lausub lapsesuu, ei tähenda, et see oleks väär. Keegi meist ei ole Jumal. Samas oleme me kõik Jumalad.

See võib ju kõlada isekalt, aga mina ei usu seda. See, et kahel inimesel on erinevad arvamused, ei tähenda, et asjad ei võiks funktsioneerida. Koos tegutsedes tuleb eemale astuda oma isiklikust minast ja töötada ühise hüve nimel, ning see ei tähenda, et sa oma arvamusest loobud. Kompromiss on võtmesõna. Kui sa seisad vaid enda hüvede eest, siis tee kõik ise ja ära kobise ülejäänute kallal, sest nemad ei ole osa sinu edust. Vastandid täiendavad teineteist. Seal peitub progress.

Seepärast mulle ei loe palju sul raha on või kus sa elad, milline sa välja näed või kuidas elad, kõnnid, kõneled. Inimene on sellest materiaalsusest eemalseisev. Jah, ühiskonnal on hea meid nende asjade järgi mõõta ja kaaluda, sest nii on tal kergem funktsioneerida ja meid juhtida.

Me oleme mass. Kuid milleks olla hall mass, kui me saaks olla värviline mass? Hall on riigile kergem, kuid värviline on elule ilusam. Raske ei ole alati halb.

Selline ongi minu anarhia. Elada ausalt ja avalikult.

Õnnetunnid

Ma leppisin täna iseendaga ära. Täna ma sain aru, et pole vaja võidelda ja pole vaja olla keegi teine.
Ma tean, et ma piitsutan end pidevalt oma vallalisuse pärast. Ja tõesti, vahel on seda raske taluda, sest ümbritsev maailma üritab sulle pidevalt väita, et see on ebanormaalne. Aga nüüd ma tean, et selles pole midagi ebanormaalset. See ei ole anomaalia, kuigi paljud seda selleks peavada. Ma tean, et pole vaja olla see, kes sa tegelikult pole. Ma võiksin ka minna ja end kleepida mingite ettejuhtuvate meeste külge, sest osade meelest see ongi õige viis käituda ja leida see, keda otsinud oled, aga see pole mina. Ma ei tunne mingit vajadust minna ja kulutada ennast ja oma tundeid lihtsalt kenadele noormeestele. Nemad ei vääri seda, mina ei vääri seda. Ma siiralt usun, et kord saabub tund, mil ma kohtun oma hinge teise poolega. Me tunneme teineteist ära ja saame üheks. Ehk me juba praegu tunnemegi tunneme teineteist, kuid meie põhjendamatute ihade möirged hajutavad südame sügavamaid sosinaid. Kord saabub hetk, mil südame hääl saab kõlada kauneima meloodiana. Kord me mõistame, mis on tõeliselt oluline. Pole vaja otsida, midagi sundida, üritada midagi paremaks teha. Kõik tuleb omal ajal, siis kui hinged on valmis. Siis kui süda juhib su elu. Siis kui sa lased armastusel enda peale valgusena langeda.
Ma lihtsalt olen ja hingan ja annan. Ma luban olla endal mina ise, ma ei lase ühiskonnal end vormi suruda. Ma lihtsalt armastan ennast. Mul pole vaja end teiste soovide järgi vormida ja teha nägu, et miski mulle meeldib, kuigi tegelikult ei meeldi. See võib ju teistele haiget teha, kuid lõppude lõpuks on see ikkagi täiesti triviaalne. Inimsuhete võlu seisnebki suuresti selles, et me suudame kõigest hoolimata jääda iseendaks. Me ei lase end mõjutada, teiste soovidele allutada, kui see pole meie endi sügavaim tahe. Me oleme ja hingame oma puhtas loomuses. Nii saabki maailma üheks.
Ma usun armastust. Suurt ja puhast. Ma usun ja selles usus ma elan.

Vabadus. On ikka?

Mõtlesin vabadusele. Mõtlesin sellele, kuidas minuealised ja veel nooremad inimesed laulavad uhkelt käsi südamel "Eestlane olen ja eestlaseks jään, vabalt vaarisa moodi...", aga samas ise ei tea, mis see vabadus ongi. Ma ise laulan ka nii. Ma arvan, et ma tean, mis on vabadus, et ma olengi praegu vaba, aga tegelikult on mul võimatu midagi sellist väita. Ma ei ole olnud vangis, minu vabadusi pole kuidagi vägivaldselt piiratud. Mul on vaid need jutud, mida vanemad inimesed on rääkinud, need trükitud read raamatutes, mis kõnelevad suurest ahistusest. Ma ei saa defineerida vabadust, kui ma pole kunagi olnud sellest ilma. Praegu ma lihtsalt olen ja ma ei tea, kas öelda selle kohta vabadus või midagi muud. See kõik on lihtsalt minu keskkond ja praegusel hetkel on see lihtsalt mul seljas nagu riided. Need sobivad, ei kisu ega ole suured. Ma sobitun. Kuid see pole vabadus. Ma ei saa seda öelda.

Mis on vabadus?