See meie pime aeg on minu jaoks äärmiselt kehva siia kirjutamiseks. Lihtsalt ei tule midagi selgepiirilist pähe. Mõtted ainult hulbivad peas ringi ja imbuvad vaikselt unustusse. Aga kui hakkab kevad lähenema ja valgust tuleb ikka üha enam juurde, siis hakkavad mõtted nagu kevadised veed vulisema! 

Mitte, et mul praegu miskit asjalikku oleks rääkida...

Olles igapäevaselt näinud, kuidas inimesed oma väikeseid võsukesi kasvatavad, olen õppinud, et sellel on ikka meeletu tähtsus, mis eeskuju talle kodus näidatakse. See on ju ilmselge, et kui lapsevanem teeb midagi ja samas keelab lapsel seda teha, siis laps satubki segadusse ja tekivad probleemid. Ja sealjuures ei püüa keegi lapsele seletada, milles asja point on. Ikka ainult, et ei tohi ja ei saa, sest ma ütlen nii. Ei saa ju lapselt oodata midagi enamat, kui me ise suudame teha, sest tal pole kusagilt midagi enamat õppida. Eeskuju on oluline. Loodan, et kui ma kunagi mõne lapse siia ilma toon, et ma seda siis ka meeles pean, et oma lapsele hea eeskuju olen. 

Ja täna on jälle nii ilus ilm. :)