Oh seda inimsugu. Nii vastandlikud on tema soovid. Ühel hetkel on meie suurimaks sooviks leida kindlustunne ja ebamaine äratundmine. Järgmisel hetkel ihkame tajuda kaost, seda tundmatut ala sealpool piire. Kuidas siis saab nii, et me ühel hetkel ihkame kindlat rutiini, teisal metsikut ootamatust. Kuidas nii saab siin elada?! Ja ometi saab...lihtsalt elame ja eksleme elumerele. Suuresti teadmata, kus on meie kodurand, milline majakas on see õige...või ehk on meri me ainus õige paik..

Pildid tõestamaks, et meie igapäev on täis vastuolusid, mis on teineteiseta poolikud... ikka midagi kehale ja alati ka vaimule! Terves kehas terve vaim! :)

Kaunist sulast esimest märtsi!