Ma tunnen, kuidas ma takerdun mingite mõttetuste taha, kuidas ma ikka ja jälle loon takistusi sinna, kus neid tegelikult pole... Kevade tulemine võtab ikka nii metsikult energiat. Ometi oleks nii paljuks seda energianatukest vaja, et esiteks oma lõputöögi valmis saada ja selle kõrvalt veel muud ained lõplikult lõpetada.  Ja tunne on, et ma üldse enam ei taha. Meeledi hoopiski viskaksin jalad seinale ja naudiksin esimesi kuumi kevadpäikese kiiri oma pimedusest kurnatud näol. Samas igatsen tegeleda asjadega, mis on minu hinge jaosk toredad. Pildistamine näiteks, aga ma ei tee seda, sest on nii palju asju, mida pean enne tegema, kuigi ega ma neid ju ka ei tee, sest väss on nii suur, aga unistan ma ikka ja kogu aeg, et lõpuks ei teegi mitte midagi.... Tore, et blogimist endale veel luban, kuigi ka selle aja peaksin oma lõputööle andma...Oeh, kas see võiks lihtsalt üks suur uni olla?