öös pole midagi
kella tik-tak
ja sünkane pimedus
öös pole midagi
kassi nurr
ja külm voodi
öös
pole midagi
vaid
pisarate tasane vool

Ma tunnen, kuidas ma takerdun mingite mõttetuste taha, kuidas ma ikka ja jälle loon takistusi sinna, kus neid tegelikult pole... Kevade tulemine võtab ikka nii metsikult energiat. Ometi oleks nii paljuks seda energianatukest vaja, et esiteks oma lõputöögi valmis saada ja selle kõrvalt veel muud ained lõplikult lõpetada.  Ja tunne on, et ma üldse enam ei taha. Meeledi hoopiski viskaksin jalad seinale ja naudiksin esimesi kuumi kevadpäikese kiiri oma pimedusest kurnatud näol. Samas igatsen tegeleda asjadega, mis on minu hinge jaosk toredad. Pildistamine näiteks, aga ma ei tee seda, sest on nii palju asju, mida pean enne tegema, kuigi ega ma neid ju ka ei tee, sest väss on nii suur, aga unistan ma ikka ja kogu aeg, et lõpuks ei teegi mitte midagi.... Tore, et blogimist endale veel luban, kuigi ka selle aja peaksin oma lõputööle andma...Oeh, kas see võiks lihtsalt üks suur uni olla?

See meie pime aeg on minu jaoks äärmiselt kehva siia kirjutamiseks. Lihtsalt ei tule midagi selgepiirilist pähe. Mõtted ainult hulbivad peas ringi ja imbuvad vaikselt unustusse. Aga kui hakkab kevad lähenema ja valgust tuleb ikka üha enam juurde, siis hakkavad mõtted nagu kevadised veed vulisema! 

Mitte, et mul praegu miskit asjalikku oleks rääkida...

Olles igapäevaselt näinud, kuidas inimesed oma väikeseid võsukesi kasvatavad, olen õppinud, et sellel on ikka meeletu tähtsus, mis eeskuju talle kodus näidatakse. See on ju ilmselge, et kui lapsevanem teeb midagi ja samas keelab lapsel seda teha, siis laps satubki segadusse ja tekivad probleemid. Ja sealjuures ei püüa keegi lapsele seletada, milles asja point on. Ikka ainult, et ei tohi ja ei saa, sest ma ütlen nii. Ei saa ju lapselt oodata midagi enamat, kui me ise suudame teha, sest tal pole kusagilt midagi enamat õppida. Eeskuju on oluline. Loodan, et kui ma kunagi mõne lapse siia ilma toon, et ma seda siis ka meeles pean, et oma lapsele hea eeskuju olen. 

Ja täna on jälle nii ilus ilm. :)

Oh seda inimsugu. Nii vastandlikud on tema soovid. Ühel hetkel on meie suurimaks sooviks leida kindlustunne ja ebamaine äratundmine. Järgmisel hetkel ihkame tajuda kaost, seda tundmatut ala sealpool piire. Kuidas siis saab nii, et me ühel hetkel ihkame kindlat rutiini, teisal metsikut ootamatust. Kuidas nii saab siin elada?! Ja ometi saab...lihtsalt elame ja eksleme elumerele. Suuresti teadmata, kus on meie kodurand, milline majakas on see õige...või ehk on meri me ainus õige paik..

Pildid tõestamaks, et meie igapäev on täis vastuolusid, mis on teineteiseta poolikud... ikka midagi kehale ja alati ka vaimule! Terves kehas terve vaim! :)

Kaunist sulast esimest märtsi!