kannab minema

Ma olin juba unustanud kui hea on istuda kõrvaklapid peas ja lihtsalt kuulata muusikat. Varem võisin ma varaste hommikutundideni istuda vaikselt oma toas, kõrvu kostumas muusika, mille kuulamist ma ei suutnud lõpetada. Täielik omaette olek. Ja ei hoolinud, et järgmine päev ei jaksanud olla. Uuel ööl uuesti, sest muusika oli see, mis mind laadis. Häbiväärne, et olen enese sisemuses unustanud muusika akusid laadiva toime. Lihtsalt jämmin oma rohelises toolis. Ja täitsa perses, kuidas ma seda naudin!
Tunnen, et nii väga tahaks praegu Dub FX'i kontserdile. Et see toimuks väikeses ja hämaras paigas, kus vaid muusika ise näitab suurust. Tahan olla seal rahva keskel, panna silmad kinni ja lasta muusikal end kanda. Lasta oma kehal rütmiga kaasa minna kui see vaid minna tahab. See oleks hetkel ideaalne spa. Ja oi kuidas ma heliseks!

Vahel lihtsalt olengi see mees, kes istub banaanipuu all ja banaanidel lihtsalt olla laseb. Ei tee ühtegi banaani kaubaks, ei aja räiget raha kokku, ei organiseeri mingeid skeeme, vaid lihtsalt võtab puult banaani ja sööb selle ära. Lihtne!
Mind võlub lihtsus....ent keerukus paelub mind.

Isegi kui Dub FX oma helidega mind hetkel suvve kutsub, ning päikese lämmatavat kuumust igatsema paneb, jumaldan ma talve. Mulle meeldib sumada läbi lume. Mulle meeldib hämarus. Mulle meeldib kuuvalgus. Mulle meeldib vaikus. Mulle meeldib rahu. Mulle meeldib jõuluvalgus. Mulle meeldib tänavavalgustuse valgel sadav lumi. Meeldib jõuda külmast sooja. Meeldib pugeda salli. Meeldib lume krudin taldade all. Meeldib lumehelves mu ninal. Meeldib punapõskne nägu. Meeldib talv. Kõik jubeda unustan ära. Mulle meeldib talv.

Ja Dub FX kannab mu minema...