Tasapisi harjub inimene ikka kõigega ära. Mul on juba pikemat aega üsna kiire olnud ja alguses tundus, et on võimatu jõuda kõike õigeks ajaks ära teha. Nüüd aga, nädalate möödudes, on see tormamine mulle nii igapäevaseks saanud, et mu sisemus on maha rahunenud ja nüüd ma mõistan, et on küll võimalik kõik ära teha. Lihtsalt, maha peab rahunema, ei ole vaja tõmmelda, sest tõmblemine võtab veel enam aega kui rahulikult olemine. Ei, aga jonnida on ju tore.

Cill.

Lumi on muidu päris tore. Jeii!

kui tervet ei jõua, siis tee pool

ma vajasin seda roosat tapeeti. need tähed, need tähed, need tähed olid nii sügavad ja tumedad ja...nii rusuvad. hea, et sellega nüüd ühel pool on. :P

ainult vinguks. mul on siiralt ja südamest kopp ees sellest, et mul pidevalt mingi tähtaeg vastu pead taob. ma tahan heita voodisse pikali, vahtida lakke ja öelda, IGAV ON, tahaks midagi teha. kuid ei, praegu ma viskan voodile pikali, mu nägu muutub täiesti ilmetuks ja ma kordan peas kõiki neid asju, mis mul teha vaja on ja mida ma üldse teha ei taha. tegelikult pole mul nende asjade tegemise vastu midagi, analüüsimist on palju (äkki mu oskused ka arenevad!) ja see on huvitav, aga ma olen väsinud sellest, et ma pean nii palju kiirustama, nii palju, et ma lausa oma kallid inimesed sellega närvi ajan ja siis nüüd end nii sitasti tunnen selle pärast. olen väsinud kiirustamast, olen väsinud, et ei saa teha seda, mida ma tahan, olen väsinud end tõestamast. njah. vabandust paluda ma ka ei oska. nõrk. AGA ma tegin oma pereökonoomika kodutöö õigeaegselt ära ja raamat on ka õigeaegselt läbi loetud (kuigi analüüsi veel pole), aga dude, kui sa tervet ei jõua, siis tee pool! :D

jap. ma jooksen praegu täiega läbi kibuvitsapõõsa. oksad peksavad vastu vahtimist, nätaki ja nätaki....ja noh, seisma jääda pole kahmõtet, sest olen keset põõsast ja välja tahaks ju saada, aga seismine ei vii mind välja, kuigi oksad siis ei peksa nätaki, kuigi siis need torgivad lihtsalt vastu ihu...ikka jooksen edasi. :D impossible is nothing!

ja eelmise postituse jätkuks. nende kohta, keda me enim armastame....nad ei räägi meile ainult heast. nad räägivad ka sellest, mida endis enim vihkame. sõltub vaid, kui hästi sa ise endast arvad. sellest see tulebki, et vihkamine ja armastamine on naabrid.

mis meis on head

Me vihkame teistes seda, mida iseendas vihkame.

Järelikult.

Me armastame kõige enam seda inimest, kes näitab meile kõige selgemalt, mis meis on head.

muinasjutt

Tea, mispärast inimesed ennemini ikka halba usuvad ja kõigesse heasse nii suure umbusuga suhtuvad. Kas tõesti vaid sellepärast, et lihtsal inimesel on lihtne uskuda halba, sest nii on kõik kukkumised kergemad...
Avastasin ennastki ükshetk mõtlemast asjade varjulisele poolele. Aga teate, mulle meeldivad varjud kaa. Võib-olla on minus väheke massohisti....jumal seda teab. :D Olgem ausad, ma olen terve oma senise elu, ja ilmselt olen ka edaspidise, üks suur unistaja. Ma armastan muinasjutte ja mul on kombeks neisse uskuda. Ja noh, kui ma juba nendesse usun, siis usun ma ka sellesse, et kusagil on mõned kurjad nõiad ja tuld purskavad lohed, ning kohe kindlasti on kusagil üks hurmav prints kahel jalal, kes mind, väikest printsessi, ikka päästma tuleb!
Sellesse peab uskuma, sest muidu ma ei näeks, et just selline see elu ongi! :)

"Kuid vahel tunnen, et see mis ma tunnen,
ja vahel tunnen, et see mis ma näen,
ja vahel tunnen, et see mis ma kuulen,
et see on muinasjutt.

Ja me naeratame,
olen rõõmus ja sees on hoog,
et ilmsi oli kõik see,
on mu muinasjutu epiloog."

-Kruuv "Muinasjutt"

kruuv kruuv

Ja kui ilm on sitt

ning sa küsid endalt miks

siis tähtsust pole muul

lihtsalt...

las kõrvu kostub kruuv

Selline muusika teebki mul meele rõõmsaks! :D

Enamasti ikka nii, et kui midagi on halvasti, siis saab ainult paremaks minna. Minu unenäod on ka paremaks läinud. Muidugi, nüüd võiks olla nii, et ma üldse und ei näeks, siis ma teaks, et ma korralikult puhkan. Igatahes, ma nägin unes kuidas tehti vanadest vinüülidest üliägedaid kõrvarõngaid. Igasugused ägedad värvilised. Kahjuks sai mu uni selle koha peal läbi, kus mulle hakati seletama, kuidas neid tehakse. Oleksin seda huviga vaadanud! Tean vaid seda, et kuidagi seda vinüüli kuumutati ja sulatati.... Jama nende unenägudega! :D

ei taha magada

Ma ei oska seletada, millest see sõltub, kuid ma olen taas üsnagi häirivate unenägude lainel. Juba kolmel järjestikusel ööl on pildid mu peas häirivad. Need on täis kõike ebardlikku, mis inimeste maailmas leidub. Ja sinna vahele on peidetud mõningad ilusad seigad ja tunded, kuid mis selle kõige frigiidse kõrval tundub nii halenaljakas ja ümberpöördult haiglane....

Esimene öö....Hullumaja. Mingi kauge koht, millest välja ei näe. Kõikjal on kõrged seinad, trööstitud värvid, tilkuv vesi, rooste.... Maja on täiesti kaoseline, selles puudub isagusune kord. Lihtsalt lõputu uste ja käikude jada. Ja igal pool on hullud. Vaimse- ja psüühilise hälvega inimesed. Ja ma tahan põgeneda. Ma saan selleks võimaluse. Ma jooksen läbi puuride. Igal pool on trellid. Puurides, mida ma läbin, on kümnete kaupa igas kasvus kiilakaid suuri ja väikeseid inimesi. Mida kaugemale ma jooksen, seda väiksemaks muutuvad inimesed. Lõpuks olen päris laste puuris. Keegi neist pole terve....nad ei räägi selget juttu, ainult ägisevad, ila voolab nende suudest, nad aelevad kõikjal.....Ja ma jooksen, jooksen ikka veel, kuni jõuan ühe imeilusa sportautoni. Ma istun sellesse ja sõidan läbi seina, maandun kõrval seisva maja katusele, sõida edasi, lendan ühelt maja katuselt teisele...põgenen, põgenen, põgenen...

Teine öö. Põhimõtteliselt on mul hambapsühholoog. Ja ühel hetkel mu keha kaob ja sellest saab õhus heljuv liiv. Mu hing lihtsalt astub eemale. Terve tund hambapsühholoogi kabinetis. Ja ma nii tahtsin ära, kartsin nii väga, et ma ei pääsegi....

Kolmas öö. Kõik, mis maailmas tähendab korda, lihtsalt lagunes. Ma ärkan ja märkan, et pildid mu toa seintel on ümber tõstetud, seintele kleebitud imelikud kleebised, mis ei kuulu mulle, kuid mis ometi nii tuttavad tunduvad. Tunnen seesmiselt, et miski pole enam endine. Õues läheb juba valgeks, kuigi kell on vaid kaks öösel. Ajan Holgeri ülesse, kes mu kõrval magab. Astun uksest välja ja näen oma ema telekat vaatamas. Küsin: "Noh, kas sul pole und?" Ta ei vasta, ta ainult nutab. Siis ta lausub "Miski pole enam endine!". Pööran pilgu telekasse ja näen otsevõtteid sündmuskohtadelt üle maailma....tuhanded ja tuhanded tornaadod...Kõik hävineb, millelgi pole tähtsust, kõik mis varem oli oluline, on nüüd tühine. Maailm on üleni hall. Vesi hävitab kõik. Ja ma nutan... Ja siis ma sõidan välismaal maailma suurima purjeka peal. Tantsupidu on. Holger võtab mu sülle ja keerutab mind. Kõik on rõõmsad - Mare, Meelis, Pia, Villem, Kati, Rando - nad kõik tantsivad ja tunne on, nagu vaid mina teaks, et miski pole enam oluline...

Ma vist ei taha enam magada...