Vahel ma mõtlen ja vahel ma tunnen, et tahaks kõik kuradile saata. Vahel tundub, et teisiti enam ei olegi võimalik. Vahel lihtsalt inimesed ei hakkagi teisiti mõistma kui halvaga. Jäta inimesed ilma nende mugavusest, võta ära neilt nende eelised ja sa näed, kuidas nad abituses visklevad, kuidas kogenematus neis krambitab... Vahel ma nii tahaks näha paanikat nende silmis, näha neid tegutsemas, oma individuaalsuse esimesi samme astumas...
Aga jällegi....siis ma mõtlen, et kas see kõik ikka on väärt minu närve. Inimesed ju ei muutu, kui mina neid muuta tahan. Minu jaoks muutuvad asjad ainult siis, kui ma sellest kõigest välja astun...füüsiliselt või vaimselt, vahet ei ole, lihtsalt astun minema..
2 kommentaari:
Ära mine närvi. Kui näed pindu teistes, siis mõtle sellele palgile iseendas :) Mis häirib teises, häirib sinus eneses. lase vabaks ja ole rahulik :)
Jaa, minus on tõesti ehk palk. Kuid, kõige jubedam ehk ongi see, et ma ei tunne, et ma midagi valesti teeks. Tunnen, et olen vahel liiga järeleandlik. Lepin liiga paljuga...
Postita kommentaar