Mõtete ahelais

Iga kord tuleb see justkui uue avastusena, milline olelusvõitlus elu on. See on omaette põnev küsimus, miks ma seda ikka ja jälle unustan, ning ikka ja jälle uuesti avastama pean? Kuid olelusvõitlusest endast rääkides... Valdav enamus elavast loodusest funktsioneerib nii, et kaks poolust kohtuvad aastas vaid korra ja teevad ära selle, mis elu võimalikuks teeb - jätkavad sugu. Üldiselt ollakse üksinda või parema elus püsimise nimel karjas... Ja siis emased isendid kasvatavad järglaseid. Isased tuusavad lihtsalt ringi... Ja ma küsin endalt ikka ja jälle, miks on meie evolutsioon jätnud meile sisse selle, et me tahame järglaseid saada...kuigi see on nii ebameeldiv ja valuline kogemus, lapsigi kasvatame ja kaitseme 18 või rohkem aastat, me oleme ennastsalgavad. See kõik näib olevat nii lõputu piin. Miks me seda teeme? Miks ei võinud me lihtsalt evolutsioonis areneda seksi nautivateks olenditeks? Näiteks sünnituski võiks pigem naerukrampe tekitada, kui tupe rebenemisest tingitud kirjeldamatut piina. See ju töötaks elu jätkamisele palju paremini kaasa.... Miks me peame seda valu kogema? Või peaksin küsima, miks pean seda valu mõistma?

Inimolend on üks väheseid, kellel on välja kujunenud suur vajadus emotsionaalselt kuhugi kuuluda. Me tahame tunnustust, me tahame armastust, et keegi meid ihaldaks ja ainumaks peaks. Me tahame, et me oleks ülimad, et me oleks ainuõiged. Ja me tunneme taas metsikut hingepiina, kui me midagi sellist ei saa. Ja siis samas loed mõnda valgustavat raamatut ja mõtled, et tegelikult peaksid ikka metsiku ja ürgse looduse moodi olema üksik ettevõtja, sest ainult see näib olevat õige ja parim tee õnne ning rahuni... Sul on unistused, mul on unistused, mul on ideed sellest, milleks või kelleks ma saada soovin, isegi need mõtted on mul, mida ma omada soovin (see kohutav, lausa haiglane materiaalne mõtlemine). Ja siis avastan, et peaaegu võimatu on oma eesmärkideni jõuda, kui kuulan või ülelüldse märkan enda ümber toimuvat. Ma peaksin eirama kõiki teiste mõistusehääli, tegema teistele ehk suurel määral haiget, põletama sildu ja siis ma saaksin oma unistused. Ma peaksin teiste eludest üle astuma, sest näib, et me oleme liiga abitud, et kõik indiviididena hakkama saada. Me klammerdume teineteise külge. Ripume nagu takkiad eesrindlikumate jalgade küljes. Pidurdades minejat, haletsedes iseend. Me pidurdame teisi suutmatusest ise midagi ära teha. Me ei oska üksinda minna, ei oska mõelda, et me saaksime ise sama hästi hakkama. Inimesed ei oska olla üksinda. See ehk ongi meie tänapäevase maailma suurim probleem, et meie üleglobaliseerumise tõttu pole meil enam võimalik üksi olla ja nii toime tulla. Me oleme lakkamatult sunnitud teistega koos olema, nende vastu end nühkima ja tunnetama, kellel on paremast materjalist kasukas seljas... Ma nii  tahaks kõik inimesed saata valju häälega perse ja see ei tähenda, et ma teid enam ei armastaks. Armastan küll, osasid teist lausa väga, aga ma tahaks teid oma vastast ära lükata, et te saaksite ise hakkama. Et te mõistaksite, et te olete ka üksinda võimelised ellu jääma. Me oleme energiad, mis suures universumis liiguvad ja ma tahaks juba uuele levelile tõusta, aga ma kardan, et paljud minu kallid ei ole selleks veel valmis... Ma rebiksin end teist lahti, tõuseks kõrgemale levelile ja vaataks alla, näeksin teie näljaseid, abituid ja õnnetuid pilke, ning tunneksin end üksikuna... nii üksinda sellel uuel levelil. 

Meil on üksteist vaja, aga me peame igaüks ise hakkama saama. Meie teed võivad lahku minna ja mingi hetk taas kokku minna, kui me oleme selleks kohtumiseks valmis. Me pole kunagi püsivad, oleme alati liikuvad ja miski ei karanteeri, et samas suunas. Me oleme energiad ja juba homme võib üks meist peituda tärkavas murus.

Andkem üksteisele avarust!