Kriis

Kõik need tunded ja mõtted!
Mulle ei meeldi, et keegi mind mitte kuhugile ei kutsu. Et inimesed on juba ammu loobunud. Ja vihkan teadmist, et see tunne võibki olla tõene. Vihkan seda, et minu kutsumine on nii keeruline, et elan nii nõmedas kohas. Nii nõmedas kohas, kuhu keegi ise tulla ei taha, sest see on nii kõigekulukas, ja kust keegi mind enam välja ei kutsu, sest mind on sealt tüütu kätte saada. Ja vihkan fakti, et mind ongi raske siit välja saada, sest buss ei sõida sageli ja et see on kaugel ja ma pean alati varem ära minema, sest kuhugi mujale tagasi minna mul ka pole. Ja vihkan, et mul pole autot, pole sekundi pealt kohale viivat masinat ja vihkan tunnet, justkui teised seda mulle ette heidavad. Vabandust, et ma nii nõmedas kohas elan, et ma olen sunnitud sõltuma oma bussigraafikust ja et ei saa midagi selle vastu ette võtta. Aga ehk ma olen lihtsalt igav inimene, et keegi ei kutsugi mind enam, sest ma ei joo ennast purju, ega hakka lolli iba ajama, mis on ju tegelikult nii naljakas ja nii lõbus, et ainsa asjana on võimeline inimeste stressis aju lõdvestama. Vabandust, et ma ei oska kõike. Vabandust, et ma ei sobi igaks olukorraks. Vabandust, et ma ei ole nagu bonaqua, mis on kehale ja vaimule. Vabadust, et ma ei ole ilus. Vabandus, et mul on nii sitt tuju ja ei oska seda lõpetada. Vabandust, et ma pole selline. Vabandust, et ma ei räägi suuri huvitavaid asju, et ma pole nii tark, et rääkida suuri keerulisi skeeme. Andke andeks, aga see kõik on minu jaoks nii ebaoluline, sest kõik see masinlik värk on lihtsalt täiesti teisejärguline ja vihkan teadmist, et võin selles kõiges eksida, et tegelikult on see keeruline jama väga vajalik ja ma lihtsalt olen oma unistustes kinni ja ei suuda loobuda usust, et tegelikult on elu elamine oluliselt vähemaga ja oluliselt lihtsamana vägagi võimalik. Vihkan seda, et pidu ainsana inimesi lõõgastab. Ja vihkan teadmist, et äkki see ongi nii. Vabandust, et mulle nii rahulikud ja igavad asjad meeldivad...Ja ehk ma olengi mõttetu inimene, sest ma ei käi viis päeva nädalas tööl ja ei mata end sellesse. Ehk on mul kõik väga valed väärtused. Ma tean küll, et aeg on raha ja et rahata me ju üldse kuidagi hakkama ei saa, sest selle puudumine teeb kohe tuju sitaks ja siis ei olegi enam midagi peale hakata. Ootame kuni raha hakkab puu otsas kord kasvama. Mine sa tea, teadus areneb neil päevil kiirest. Vabandust, et ma kõigist asjadest hoolimata tahaksin teha asju, mis on hingele head, mitte sellele head, mis mulle ilusama ja suurema kodu annaksid, rohkem asju, ja üldse suurema numbri pangakontole. Oih, vabandan, on mul ju patt seda kõike öelda, sest ma ju elan nii suures majas ja kõik ju arvavad, et mul kõik on olemas. Jah piisavalt on, ometi mind enam kuhugi ei kutsuta, sest järelikult mul midagi siiski ei ole. Tegelikult ma võiksin kasvõi jala kodunt linna kõmpida, kui vaja, et armsatega midagi teha, aga inimesed on juba loobunud, sest keegi ei usu seda minust ja mul ju läheks nii kaua aega, aga noh, aeg on meie maailmas raha ja raha ei saa ometi keegi kaotada. Ja see kõik on nagu see film,  mis praegu kinos jookseb. Välja mõeldud tulevik, mis on juba tegelikult kohal. Ja ma vihkan seda üksildust enda hinges. Ja vihkan seda, et ma pole mitte kellegi esimene valik. Tänapäeva maailmas see ilmselt ongi liiga palju palutud, liiga suurelt unistatud. Ja ma vihkan teadmist, et ma ei peagi olema kellegi esimene valik, sest maailmas on nii palju muud peale minu ja palju rohkem olulisemat kui mina. Ja ma vihkan seda, et ma ei saa maailma muuta, et ma ei saa panna inimesi teisiti valima, mind valima. Nad ei peagi mind valima, kuigi ma nii kuradi päralt vajan seda. Vajan seda, et keegi ütles, et ma olen NUMBER ÜKS, et ma olen hea, et ma olen parim, et ilma minuta ei saa, et ilma minuta on halb. Tahan, et ma oleks kellelegi siin maailmas rahast olulisem. Tahaksin kellelegi olla kõik. Ja ma vihkan, et ma ei oska, ei suuda seda vajadust ümber teha, seda elimineerida, millegi muu vastu vahetada, millega reaalsema vastu. Ja ma vihkan teadmist, et ma ei saa seda kõike teistelt oodata. Ma tahan suuta endale ise öelda, et mind on vaja, et mind on kellegi jaoks väga vaja. Ja sellesse tulikindlalt uskuda.

Mul on veel liiga palju välja elada.
Kõik on selles süüdi.
Ja mitte keegi ja mitte miski pole selles süüdi.
Mina ise olen selles süüdi.
Mina üksi.

Peab iseendale andeks andma kõik selle kurja, mis ma iseendale teinud olen.