Tegelikult mulle näib, et enamus inimesi on täiesti tühjad, lihtsalt kestad, mis otsivad siin elus sisu. Kõik see rahulolematus, mis meid oma eludes haarab, kõik see tüdimus, mida tunneme, kõik see kurbus, kõik see üksildus, kõik see viha....see on kõik tingitud sellest, et me oleme nii kuradima tühjad. Me ei tea mitte midagi ja samas oleme liiga nõrgad, et julgeksime minna ja neid teadmiseid saada.
Inimesed täidavad petlikult igast asjadega oma sisu. Teevad lapsi, et täitsa oma üksindust ja tühisust, uputavad end töösse, et anda endale lõpuks ometi eesmärk. Käivad trennis, kooriproovides, loevad raamatuid, tühjendavad viinapudeleid....kõik täidavad inimese sisemist tühjust, igaüks isemoodi, eesmärk ikka sama. Aga ma nii tahaks heita lihtsalt murule pikali ja tunda, et ma olen olemas, et mul on sisu, et ma ei ole lihtsalt mehhaaniliselt hingav, sööv ja tegutsev kehand, mingi masin. Et minu sisu ei tuleks milleski välisest, nagu seda on töö või lapsed, või mõni teine inimene, tahan, et see tuleks minu seest, minus juurdunud tundest, minust idanenud tahtest.
Võib-olla ma lihtsalt ei taha uskuda, et midagi sisemist ei olegi olemas, et kõik see, mis on ja tuleb, see tuleb väljaspoolt, kusagilt mujalt, kelleltki teiselt, et ma olen lihtsalt vastuvõtja, mis seda infot analüüsib ja töötleb.
Kes ma olen?
Näib, et viiesena on sellele küsimusele palju lihtsam vastata...
Muusika on ikka lahe!
3 kommentaari:
Wow kui palju ma sulle praegu siia kirjutasin, ja see kõik läks kaotsi :S
Blogspot ütles vaid, et sorry, me ei saanud su tegu praegu täide viia.
Nojah, ju mul pole vaja siis midagi öelda.
Ütlen vaid niipalju, et.
:)
Päike paistab :)
Mmm, kahju, meeleldi loeksin su mõtteid. :(
Aga õigus sul on, et päike paistab! Ma ise tunnen ka, et see juba paistab! :)
Täiega lahe lugu!!
Postita kommentaar