vahel

Vahel ma mõtlen ja vahel ma tunnen, et tahaks kõik kuradile saata. Vahel tundub, et teisiti enam ei olegi võimalik. Vahel lihtsalt inimesed ei hakkagi teisiti mõistma kui halvaga. Jäta inimesed ilma nende mugavusest, võta ära neilt nende eelised ja sa näed, kuidas nad abituses visklevad, kuidas kogenematus neis krambitab... Vahel ma nii tahaks näha paanikat nende silmis, näha neid tegutsemas, oma individuaalsuse esimesi samme astumas...

Aga jällegi....siis ma mõtlen, et kas see kõik ikka on väärt minu närve. Inimesed ju ei muutu, kui mina neid muuta tahan. Minu jaoks muutuvad asjad ainult siis, kui ma sellest kõigest välja astun...füüsiliselt või vaimselt, vahet ei ole, lihtsalt astun minema..

Sel nädalal kooli pole ja nüüd on tunne, nagu ma teeks midagi valesti. Jõudsin ära harjuda selle tundega, et pidevalt on vaja midagi teha, et ei saagi täiesti mõtlemata vedeleda. Ja nüüd....nüüd ma ei oska olla. Loodan, et läheb ruttu üle, muidu läheb küll see vaba nädal raisku...

Ja õues on nii trööstitu ilm. Külllllllm.

Hurts - Wonderful Life (Official Music Video)

Naine ongi Kodu. Muud polegi.

"Kus Ta on?"
"Väljas. Sai kellegagi kokku."
"Kellega?"
"Ma ei tea. Keegi uus tuttav. Uued inimesed on ikka huvitavad, tead ju isegi."
"Nojaa....aga kas sa siis ei tunnegi huvi, mis ta teeb või kellega suhtleb?"
"Ikka tunnen, kuid eks ta räägib ise, kui seda vajalikuks peab. Ma ei pea õigeks teda üle kuulata... Mul on kombeks teda usaldada."
"Mina küll nii ei saa. Ma olen vist siis armukade inimene. Mul lööb kohe iseloom välja kui mu kallis mulle aega ei pühenda ja seda mingitele uutele inimestele kulutab. Jah, jah, ma tean, seal pole midagi halba juhtumas, aga ma ei saa sinna midagi parata."
"Nojah, eks ta ole, inimesed on erinevad."
"Aga kas sa igatsed?"
"Jah, väga."
"Välja küll ei paista."
"Heh, mis ma sest ikka välja näitan. Igatsemine ei too igatsetut lähemale. Teeb teisel vaid ka olemise raskeks..."
"Njaa..."
"Mulle meeldivad linnud."
"Mismõttes?"
"Vabadelgi lindudel on oma pesapuu. Pärast pikka äraolekut on neil ikka koht, kuhu nad alati tagasi lähevad. Ja nii hea meelega lähevad nad sinna. Aga puurilinnud, nemad tahavad välja, vabadusse. Las Ta lendab, küllap ta teab, millal tulla, küllap ta teab, kuhu tulla. Küllap ta teab kus puhata. Ja see tulemine on ilus. Seda ma armastangi."

meri

Visklen abitult elumere vahustes lainetes. Ühel hetkel on meri mind matnud. Tunnen, kuidas igast nurgast voolavad lakkamatult peale uued ülesanded ja kohustused. Ma üritan püüda kõiki laineid, aga asjatult, ikka laksuvad need minust üle, tirides mind üha sügavamale vee alla. Ja nii ma vaid näengi, kuidas lained minust üle, minust mööda lähevad, kuidas ma neist lootusetul maha jään, kuidas enam ei suudagi kokku lugeda palju neid laineid nüüd olnud on, kui pikalt selles meres viselnud olen. Ühel hetkel ma enam ei taju kui palju ja mida mul teha vaja on...lihtsalt meri....lõputu meri. Vahel harva satun hetkeks madalikule, saan tõust ja suruda oma väsinud ja värisevad jalad mere kollasesse liiva, sirutuda taeva poole, tõmmata hetkeks hinge....tunda kuidas külm tuul teeb selgeks, et liiga palju on seda merd ja et ma enam ei jaksa. Viivuks tundub mere pind nii sile ja hele, aga ei, see vesi on vaga, kuid selle põhi on sügav. Ja siis! Ja siis tuleb päike! Paitab hellalt mu pead, silitab iga kehakumerust, nii magusalt õrnad on päikese käed! Jaa ooo, kuidas ma andun! Kõik ununeb, kehal sädelev merevesi kuivab, meresool pudeneb maha ja mu jalgades on jälle jõud! Vaatan elu sädelevat virvendust, enda voolavat peegeldust sellele ja sukeldun! Nii kutsuv on see meri, nii pehmed selle lained! Üks hetk, teine hetk, üks tõmme, teine tõmme...vesi, vesi mu kurgus, vesi mu sees, vesi mu peas, mis tahab lõhkeda....vesi igal pool. Hingata ei saa! Ja taas loen ma laineid ja juba ammu olen unustanud, palju neid juba möödas on...

Täielik perde! Ma pole ammu tundnud, et mul nii palju teha oleks vaja! Mulle näib, et ma ei tee väga midagi, aga samas on ikka nii palju, mida on vaja teha. Nii palju väikeseid ja tühiseid ülesaindeid, mis kokku teevad midagi olulist. Iga osa on oluline. Fakk! Ja ilmselgelt on kõik asjad ühel ja samal ajal! Ning mul on vaid iseendaga õiendada...

Kuid mul on mu Päike! :)

Vaid üksainus hetk võib muuta su elu pöördumatult.

Mõtle hetkes!

elukool

Elus on kahte sorti tarkust. Üks on see, mida raamatutest õpid. Teine on see, mida elu sulle õpetab.

Ja olgem ausad.... Raamatud ei anna sulle pooltki sellest, mida elu sulle õpetada võib.