Kas me eksime, kui seisame oma tõdede eest?
Möödunud reedel nähtud teatritükk ei anna mulle ikka veel rahu. Nähtust/kuuldust ajendatud mõtted ummistavad mu ajukäänakuid.
Ma mõtlen ja mõtlen...kas ma olen paha inimene kui ma millessegi tõsimeelselt usun? Kas ma teen pattu kui ma kõigest hoolimata oma südamele truuks jään ja oma ideaale teenin? Kas poleks kergem sobituda vormi ja elada oma tavalist, sihitut elu?
Reedel teatris...tundub, et tõeliselt õnnelik ei ole see, kes ühiskonna ettekirjutusi truult järgib ja üsna kiirelt kuhugi kasti end ära pakib. See inimene ei ole kunagi tõeliselt õnnelik, ta ei ole eales tõeliselt vaba. Talle jääb alati kujutlus paremast maailmast, milleni ta eales ei jõua, ning mida ta nagu taaka endaga läbi elu kaasas kannab. Piineldes kaose peibutiste ja iseenda ego karjuva vajaduse käes. Leppides sellega, mis talle antud on... Kuid lõpuni õnnelik pole ka see, kes ükskõik mis oma ideaalide poole püüdleb. Kasvõi oma riigi vastu minnes, kasvõi inimesi tappes, aga siiski enda aadete eest väljas. See inimene...ta....ta jääb tahes tahtmata ühiskonna hammasrataste vahele, keegi ei anna talle asu, keegi ei mõista teda. Kuid talle jääb tema ise. Talle jääb ta vabadus. Tal pole piire. Vaid ühiskond on talle raamiks, millest ta nii südikalt välja püüab saada. Ühiskond justkui ei taha lasta sündida neil vabadel, piirideta lastel. Neid peetakse väärastunuteks, nad peidetakse ära, lükatakse sünnituskäikudesse tagasi, neile ei anta valgust...
Vaadates seda etendust...nähes ühel pool kapitalisti ja teisel poolel kommunisti. Üks neist mugandub reeglitega, teine üritab neidsamu purustada. Ometi tärkab nende vahel armastus...ja isegi see ei suuda lõhkuda seda klaasi....nad ei saa eales kokku, sest nad jäävad oma ideaalidele truuks....nad ei loobu oma tõest. Kas nad eksivad?
Kas me eksime, kui seisame oma tõdede eest?
11 kommentaari:
Peab tunnistama, et mõttelend on päris õigel teel, kuid meil on ütlemata liberaalne ühiskond, mis kindlatesse kuubikutesse küll kedagi ei suru. Kastikesed valivad inimesed enamjaolt ikkagi ise - valitakse mugavusest, põhjendamatust hirmust või pealehakkamise puudumisest kõige rohkem "kindlust" pakkuv lahendus ja sedas eluke turvaliselt veerebki. Kuigi enamjaolt kõik pole nii must-valge ja kasti kukkumine polegi alati inimese enda teha, väga suureks mõjutajaks võib olla minevik või taust. Me kõik oleme teatud kastikesed valinud või üritame ennast meelepärasesse sobitada, ka Sina, kes sa teiste kuubikutesse vajumist märkad ning seda õigeks ei pea. :)
Tänud kaasamõtlemise eest.:)
Kuid kas me eksime? Või on see lihtsalt paratamatus?
Aga milline on Sinu tõde, et see nii vastuvõetamatu sinu meelest ühiskonnale võib tunduda? Et tekib tunne, kas üldse viitsida võidelda selle eest?
Mina isiklikult arvan, et õige on jääda truuks oma aadetele, aga samas vahel mõtlen, et kas üldse on vajalik võidelda või siis kuhugi sobituda, et kas kõik see pole nii triviaalne. Ma ei ole päris kindel, milline osa elust on tõeline ja mis osa vaid selle külge riputatud dekoratsioonid.
Kuid kui ma peaks valima ühiskonna normidesse sobitumise (kui just minu aated ei kattu ühiskonna omadega) ja oma tõele truuks jäämise vahel, siis ma valiks iga kell enda tõele truuks jäämise, sest see on minu arvates enda suhtes ausam.
See on kahe otsaga asi, mille ühine küsimus on - kaua sa jõuad? Kui jääd truuks oma tõele nooruse tõttu, siis see jõud võib kähku ära kuluda ja tahad ise kasti vajuda. Kui jääd truuks oma tõele, sest enam ei suuda kastis olla, siis see on juba revolutsioonimaiguline entusiasm ja ei kao nii kergesti.
Kastis olemine ongi tavaliselt seotud jõu puudumisega, aga samas mitte nõrkusega, sest nõrgad ei suuda ka kastis olla.
Ent ma pean ketserliku mõtte avaldama, et tegelikult elul ei ole mõtet, kuigi me püüame seda leida. Meie aju lihtsalt ei suuda ära ühendada, kui mõttetu kõik on. See muidugi ei tähenda, et elu peaks mõttetult elama, kuid need on kaks täiesti erinevat tasandit mõtte otsimiseks.
Mhh. Mulle meeldib see ketserlikult avaldatud mõte. Ehk küll mitte kui mõte iseeneses, aga see avas mul jälle mõned mõttekäigud. Tänud selle eest.
Kastikestest ning enda paigutusest ei tasuks palju mõelda, see hakkab ka elamist pärssima, kuna teatud tegevuste tegemisega võiks ju "samale tasemele" langeda kastis olevatega. Tasuks vähem mõelda ühiskonda sobitumisest ja teistele meeldimisest ning kõigepealt ikka endale meeldida. Teistele meeldimise peaks valima puhtalt enda suva järgi - kas asi on seda väärt või mitte. Kõigile ju ka meeldida ei saa.
Jürgeni teemaarendus läheb väga haprale pinnale, kus vähemalt minu teada ühtset "tõde" pole suudetud kokku leppida ning eks neid arvamusi ole täpselt niipalju kui on ajurakke liigutada suutvaid inimesi. Pigem peaks süüdistama seda tobedat juhust, kus inimolevus omandas õppimis- ja mõtlemisvõime - poleks seda juhtunud, ei mõtleks me elu mõtte üle, vaid omaks sarnaselt loomadele peamisteks tegevusteks pesakonna toitmist, kaitsmist ja sigimist. Võid ainult enda eelkäijaid süüdistada, et selliselt mõttelt end tabanud oled! :) Tegelikult see mõtleva inimese tekkimine ise on vohavalt sigivale parasiidile aluse pannud, kahjuks. Kuid miks sa endale nööri kaela panema pole hakanud, kuigi kõik mõttetu tundub? Midagi sind ikkagi elus hoiab. :)
Jaa, olen Mina mõttekäiguga täitsa nõus. Üle ei tasu tõesti mõelda. Huvitav ongi see, et seesamune mõtlemisvõime on see, mis meist inimesed teeb, aga samas on see inimkonnale suurimaks koormaks läbi aegade. Igat pidi, kas siis ei kasutata üldse oma aju või kasutatakse seda liiga palju või siis valesti.
Kuid miski meid tõesti elus hoiab. Küsimus ongi selles, et mis see on.
Mhh, tegelikult hakkas mind huvitama, et kes kõneleb läbi "Mina"? Või see peabki saladus olema?
Ohh, tegemist on täiesti tavalise inimesega, kellele jäi Sinu blogi ning nimetatud teema silma ja kel lihtsalt tekkis tahtmine enda kommentaariga teise mõttelendu segada.
Olgu. Kuid väga meeldiv, et selline tahtmine tekkis. Alati teretulnud. :)
Postita kommentaar