Heade mõtete päev

Aeg-ajalt kiikan blog.tr.ee lehele. Täna avasin juhuslikult SELLE blogi ja hakkasin lugema. Oi, mu päev oli kohe korda läinud ja naerda sain ikka mõnuga. Iseenesest on selle kuti seisund päris kurb ja mul on temast teataval määral ka kahju, kuid see, kuidas ta on elus nii pettunud ja kuidas ta kõike kirub, on marunaljakas. Ma käisin ka tema Orkuti lehel ja seal ta sõnas oma iseloomustuses, et ei võta elu tõsiselt, kuid samas oma blogis ta vihkab oma elu täie tinnaga. Kõige vahvam on siiski see, et oma blogi kommentaarides, kus teised teda lohutavad, siis ta jälle annab mõista, et elu on lill. Muidugi, ta on noor, nagu ma aru sain, siis sai just eile 18, ning arvatavasti/loodetavasti elab selle veidra elustaadiumi üle ja ta suudab endale mingil hetkel ühe poole valida. Kas siis tõesti elu vihata ja apaatseks muutuda või siis lasta kõigel minna ja elu nautida. Ma hetkeks juba mõtlesin, et skräpiks talle orksis või kommenteeriks ta blogi, aga ma ei saa, sest ta ilmselt haavuks selle peale, mis mul talle öelda oleks ja siis ta vihkakas oma elu veel rohkem. LOL! Ma ei saa, mul on ikka tõsiselt naljakas. Vabandan, sest tegelikult see noormees tõsimeeli räägib oma elust, kuigi ta ilmselt ise ei mõista, kui kahepalgeline ta on. Samas võib ta väga hästi mõista, mis ta teeb, aga on jõuetu midagi muutma ja siis seda intensiivsemalt elab. Kohati ma näen temas möödunud aegade ennast (see kõlab iidselt) ja mõistan ennast nüüd paremini. Ma ajan iseennast naerma, kui mõtlen sellele, milline ma mõned aastad tagasi olin ja kuidas mu mõtted siis rändasid. Ma näen iseendas arengut ja loodan, et ka tema areneb ühel hetkel. Usun, et ta teeb seda.

Jap, nüüd võin endalt küsida, et miks ma üldse loen mingi võõra inimese blogi. Esiteks seepärast, et ma ei tea seda inimest ja ma saan teda objektiivsemalt hinnata. Kuigi tegelikult ei käi mingit hindamist. See on üks minu kiiksudest, et täiesti ajuvabadel hetkedel olen ma hirmuäratavalt tähelepanelik. Mu silmad näevad ka nurga taha ja kõrvad kuulevad ka kõige vaiksemat sosinat. Ma lihtsalt olen selline ja mul on põnev. Seepärast ma teangi nii palju veidraid asju, mille peale teised küsivad, kus ma seda kõike tean. Paljud inimesed ei viitsi niimoodi uurida ja puurida, aga ma ei saa jätta enne kui olen alustatu viinud nii kaugele, kui selle üldse viia saab. Nii ma teadsin koolis paljusid inimesi, kuigi polnud nendega kordagi isegi mitte rääkinud. Ma märkan tänaval käies täesti märkamatuid asju. Mu silmad lihtsalt näevad, sest ma sihilikult ei otsi midagi. Ma olen väike salanuhk. Kõlab koledalt, kuid ma pole oma teadmisi kunagi kurjasti ära kasutanud ja pole plaanis seda ka edaspidi teha.
Ma lihtsalt märkan ebaolulist, mis sageli on väga oluline.

Paar päeva tagasi mõtlesin masturbatsiooni peale. Paulo Coelho raamatute lugemine viis mind sellele mõttele. Seda ma olen alati arvanud (nii palju, kui ma sellele üldse oma elu jooksul mõelnud olen), et masturbeerimine on täiesti normaalne asi. Samaväärne söömisega. Lihtsalt, sellega ilmselt tegeled kas üksi olles või mõne konkreetse inimesega koos olles. Vastavalt maitsele. No igatahes, ma mõtlesin, et väga sageli naised kurdavad, et nad ei saavuta vahekorra ajal orgasmi. Noh jah, me kõik oleme kuulnud neid mesimagusaid lugusid, kus naised saavad ühe vahekorra ajal kolm, neli, viis või veel enam orgasmi, aga nii kergelt see ikka ei käi küll. Jätame hetkeks kõrvale need naised, kes on lihtsalt ülitundlikud ja lihtsalt bussigagi sõites saavad orgasme. Või noh, mida iganes, ma üritan selleni jõuda, et naised, kes ei suuda end ise orgasmini viia, siis kuidas nad saavad loota, et mehed seda suudavad? Muidugi, erandeid on alati ja alati võib ka koos õppida ja teineteist avastada, aga asjad ju oleks palju lihtsamad, kui naised juba teaks, kust ja kuidas neid puudutada tuleb, et orgasmini jõuda. Ma olen täheldanud, et paljud naised ei ole iseendaga avameelsed ja ka mitte vabameelsed, ehk siis nad kas pelgavad masturbatsiooni, sest see tundub neile mingitmoodi pühaduseteotusena või siis nad on loobunud proovimast, sest asjad pole kohe alguses läinud nii, nagu tahaks. Iseendaga tuleb ikka igal tasandil hästi läbi saada. Ma usun. Ja kui naine ei suuda ennast iseendaga koos olles vabalt tunda ning lasta vabaks neid piire, mis tal peas on, just nimelt peas, siis on ka keeruline end mehega/naisega (vastavalt orientatsioonile) vahekorras olles vabalt tunda ja kui sa ei ole vaba, siis ei olegi võimalik orgasmi saada.
Ja kõik need, kes saavad orgasme, ilmselt saavad endaga igal tasandil hästi läbi. Nauding ei ole patt.

Mõned päevad tagasi tekkis mul soov töötada sexshopis müüjana.

Olen avastanud, et vahel mu mõte peatub ideel, et äkki peaks endale fuckbuddy otsima. Peaks inimestelt küsima, kas nende kunagised pakkumised on jõus. Samas tundub see idee mulle veel liiga hullumeelne ja see mõte pole mul veel päris kodus, kuid üha sagedamini lipsab see idee mul peast läbi. Iseenesest ei ole idees midagi halba. Kui kaks inimest saavad kokku kindlal eesmärgil hoida suhe vaid füüsilisel tasandil ja kõik vajalik on läbi arutatud, siis ma ei näe ühtegi põhjust, miks see peaks väär olema. Muidugi, sõltub inimese isiklikest eelistustest. Minagi pole päris kindel, kas see ikka oleks päris mina. Ma mõtlen sellele veel. Ei mingeid rutakaid otsuseid.