Kohtumistund

"On päevad ja ööd külmemaks läinud
Kuid sulgeda ust ma ikka ei või
Kardan vaid, et oled siis käinud
Kui unedemaa lohutust tõi

Seda ei tea kustpoolt sa tuled
Millal on meil kohtumistund
Kuid mu toas on süüdatud tuled
Isegi püüan vältida und

Kuidas sa võid seda küll öelda
Et elu on lõpmatu piin
Kui keegi on sul kellele mõelda
Kellele loota võid

Vaiksemgi hääl ja ärkvele virgun
Elustab mind su südametuks
Sind tuba on täis
Mu ees sa sirgud
Kustuvad tuled sulgub uks

Kuidas sa võid..."




Muu ongi üleliigne.

See pilt! See pilt pani mind mõtlema. Tõsi ta on, et mehed on muutunud, aga samuti ka naised. Alguses seda pilti nähes, kõhklesin pikalt, kas ma rohkem tahaks öelda, et see on meeste endi valik arengus olnud või on see siiski pigem ühiskonna teene. Ja nüüd pean siiski ütlema, et see on  nende kahe koosmõju. Tõenäoliselt küll mõjutab meid tänases päevas ühiskond rohkem kui kiviajal, mil mees veel koopas elas ja oma instinkte järgis, kuid lõpuks on siiski inimene see, kes mingi asja teostab.
Ilmselgelt oli varasemalt ühiskonnas ja inimeste eludes palju enam tabusid, piirid selgelt nähtavad ja reeglid karmilt paigas. Oli aeg, kus ainus õige mees oli see, kes relva kätte võttis ja sõtta jooksis, ja ainus õige naine see, kes kodus vaguralt suppi keetis. Tänases maailmas, kus populaarne on nulltolerants, erilisus ja unikaalsus, pole imestada midagi, et meie issanda loomaaed nii kirjuks on muutunud. Kaalukauss on lihtsalt teisele poole vajunud. Koopas me olime metsikud ja tegime nii kuidas õige tundus, siis vahepeal me pressisime endid raamidesse ja täitsime karme norme, kõik muu oli vihatud, nüüd oleme taas metsikuks muutumas, me kõik otsime oma teed olla erilised.
Seda tasakaalu ongi ju raske leida. Kas keegi üldse teab, kus see tasakaal on? Mis on õige? Mis on väär? Mida keelata? Mida lubada? Inimesed otsustavad selle järgi, kes nad ise on. Nad laidavad seda, mida nad ise ei suuda olla. Kas sa usud, et sinus peitub mingi selline tõde, mis on täiesti eraldi ühiskonnas ja teistest inimestest ja nende arvamusest, ilma kõigist maailma mõjutustest? Kas sinus on täiesti kristallselget tõde? Vaevalt küll. Ma ei ole leidnud veel seda suurt maailmatõde, mis seletaks tervet ilmaelu või ütleks mulle sedagi, milline on MEES ja milline on NAINE. Praegusel ajal on ikka vaid peaks ja võiks, umbes selline, ma arvan, mulle tundub....see kõik on nii fiktiivne, täielik maskeraad, ühiskonna meisterdatud vorm, millesse me tahame igal ajal sobida, ükstaskõik, milline see siis on, peaasi, et hästi on.
Inimene pressib end nendesse vormidesse, sest ta ei tunne end oma loomulikus vormis hästi. Mis on me loomulik vorm? On see olemas? Samas need, kes kuulavad oma sisetunnet ja lasevad end sellel juhtida, on vormiinimeste jaoks täielikud friigid. Aga mis siis kui sa lihtsalt kardad iseendasse uskuda? Kardad kukkuda? Kardad, et sind peetakse ka friigiks? Ja siis? Kas see on  tõesti seda väärt, et olla terve elu keegi, kes sa pole?

Ma ei tea, kuhu see koer maetud on. Ma ise ka ei julge veel teatud piire lõhkuda, sest ka mina olen sündinud teatud piiridesse. Kuid kas need piirid ka tegelikult kohal on?


Aga mulle meeldib uskuda, et MEES on minu vaimu kaitsja, minu valgustaja ja saatja, minu teine pool.

Taas on läinud rändama minu hea uni. Nüüd ta kondab mööda kuu helendavat äärt ja naerab mu üle sealt kaugelt. Mu keha on peaaegu kurnatud, nägu on kohe kindlasti... Ma haigutan ja haigutan veel, kuulen kuidas mu mõistus kisendab puhkuse järele. Ometi tuleb lõõgastav uni kuu pealt alla siis, kui päike sinna asemele tõuseb...

Jõulunukrus

Sel aastal on jõulunukrus kuidagi eriti suur. Ja ma õieti ei teagi miks. Kuidagi nii kurb on vaadata, kuidas inimesed kõik detsembrikuus ringi tormavad ja mingeid pakilisi ja hirmusolulisi asju ajavad. Detsember võiks ju olla see kuu, kus inimesed võtavad aja olemiseks ja mõtisklemiseks, kallitega koos viibimiseks. Aga ehk see ongi selline puhteestlaslik tava. Ehk ma varem pole lihtsalt märganud seda metsikut, pidurdamatut kiirust inimeste eludes. Eestlastel on ikka vaja töökas olla, isegi kaunis detsembrikuus. Vaiksel jõuluajal on ikka vaja tormata.... ja mitte ühel või kahel, vaid kõigil. Keegi ei ütle ei, sest muid jõuavad teised sinust järgmiseks aastaks ühe sammu võrra ette...

Detsembrikurbus.
Tahan ilusat jõuluaega, koos laia lume ja kallite inimestega!

Tahaks õrnust. Tahaks soojust. Tahaks enda väikest jõuluime.

Detsembrid muutuvad aina melanhoolsemaks...