lõksud

Yeah. Alustasin fotokoolitumist. Ja seda päris põhjalikult, niiet, lausa kahel kursusel korraga. Selle üle on mul vaid hea meel, sest lõpuks ometi saan ma neist fotoalastest terminitest aru. Jeii! Ja see teeb nii suurt rõõmu kui ilus pilt välja tuleb, mis iseendale ka meeldib. :)

Ja samas käib sess ka suure hooga. Jälle on mul tunne, et kõik läheb pekki. Aga see tunne on mul iga sessi ajal ja iga kord peale eksameid ma mõistan, et ei olnudki nii hull. Loodetavasti läheb siis sel korral ka nii! Aga kümnes juuni on mu viimane eksam, siis on tehtud!

wanted

Kas ma saaksin need ka? Palun?

maania

Ma lihtsalt tahan neid kõiki!

viiesena

Jätkates eilseid mõtteid. See on juba selge, et ma jõudsin seisukohale, et minu isiksus on täiesti tühi. Siis hakkasin aga mõtlema, mida ma siis tahan, et minu sees nii väga oleks. See kõik on ilmselt seotud suuremate otsingutega. Me kõik ju tahame teada, milleks me siin ilmas oleme, mis on meie eesmärk või kas meil üldse on oma eesmärk... Eks ma vist otsingi oma eesmärki ja seepärast tunnengi end nii tühjana. Olen vist väga nõudlik, sest tegelikult on minu elus palju asju, mida paljudel teistele ei ole, ning iseenesest võiks ju niimoodi vaikselt edasi minna ja olla õnnelik....aga ei, ma ikka tahan rohkem. Tahan nii väga, et minus oleks midagi mõtekat. Otsin seda tunnet, et voh, nüüd olen leidnud selle, mis tõesti on mu sügvam eesmärk.

Tegelikult mulle näib, et enamus inimesi on täiesti tühjad, lihtsalt kestad, mis otsivad siin elus sisu. Kõik see rahulolematus, mis meid oma eludes haarab, kõik see tüdimus, mida tunneme, kõik see kurbus, kõik see üksildus, kõik see viha....see on kõik tingitud sellest, et me oleme nii kuradima tühjad. Me ei tea mitte midagi ja samas oleme liiga nõrgad, et julgeksime minna ja neid teadmiseid saada.

Inimesed täidavad petlikult igast asjadega oma sisu. Teevad lapsi, et täitsa oma üksindust ja tühisust, uputavad end töösse, et anda endale lõpuks ometi eesmärk. Käivad trennis, kooriproovides, loevad raamatuid, tühjendavad viinapudeleid....kõik täidavad inimese sisemist tühjust, igaüks isemoodi, eesmärk ikka sama. Aga ma nii tahaks heita lihtsalt murule pikali ja tunda, et ma olen olemas, et mul on sisu, et ma ei ole lihtsalt mehhaaniliselt hingav, sööv ja tegutsev kehand, mingi masin. Et minu sisu ei tuleks milleski välisest, nagu seda on töö või lapsed, või mõni teine inimene, tahan, et see tuleks minu seest, minus juurdunud tundest, minust idanenud tahtest.

Võib-olla ma lihtsalt ei taha uskuda, et midagi sisemist ei olegi olemas, et kõik see, mis on ja tuleb, see tuleb väljaspoolt, kusagilt mujalt, kelleltki teiselt, et ma olen lihtsalt vastuvõtja, mis seda infot analüüsib ja töötleb.

Kes ma olen?

Näib, et viiesena on sellele küsimusele palju lihtsam vastata...

Muusika on ikka lahe!

vahepunkt

Kord ma lubasin iseendale, et ma ei jää kunagi ette teiste soovidele, et ma ei ummista teiste teed, kui nad soovivad minna. Ja samas lubasin endale, et olen tugev ja alati sihin oma soovide poole. Paraku pean tunnistama, et seda lubadust on äärmiselt raske pidada, eriti selle teist poolt... On raske end sundida seisma teepervele ja soovida head teed, kui hing ihkab midagi muud... Jah, ma astun kõrvale, teen tsau-tsau ja vaatan kuidas inimesed oma rõõmu poole sammuvad. Kõik on ju õige. Ikka minnakse, ma ise peaks ka minema, aga ometi ma ei lähe. Hoopiski seisan ristteel ja mõtlen, et huvitav küll, et milliselt teelt tuleb minu poole midagi head, mis tahab mu juurde tulla. Ometi ma tean, et peaksin ise asjade juurde minema, sest asjad isegi ei liigu ju... Aga ikka ma ootan. Mind valdab hirm. Hirm iseenda ees. Kord arvasin ka seda, et olen tugev inimene.... ja kui paljus inimene ikkagist eksib. Ma lihtsalt ei taha lõpuni kukkuda. Ma ei taha põhja tunda. Ühel hetkel olen ma lakanud endasse uskumast. Miks küll?

Ja sa ütled, et ei soovi end mulle peale suruda. Imelik, sest see on just see, mida ma väga püüdlikult ise püüan mitte teha - end sulle mitte peale suruda. Ometi ma tahaks end sulle igale poole suruda... isegi taskusse või lihtsalt peo peale. Kuid ma ei julge seda teha, sest ma olen kaotanud usu iseendasse, mulle lihtsalt hetkel näib, et mul ei ole mitte midagi pakkuda, et minu väärtus on null, et minu sisu ongi vaid nunnud sõnumid, et ma olen igav... Ma jumaldan iga hetke, mis me veedame koos... ometi on mul tunne, et ma pole seda kõike väärt, et mul endal pole midagi anda, kuigi ma nii väga tahaks.

Ja nüüd ma lähen ja õpin ennast uuesti Armastama! See on ikka nii, et enne peab ise ennast armastama ja alles siis saavad ka teised sind armastada. :)

Naljakas, ma ei suuda nii verbaalselt rääkida, teile silma sisse vaadata ja südamesse rääkida. Kirjutada võin küll. Ma vist kardan teie ees nutta, sest ilmselt ma teeks seda. Ükspäev, käisin raamatupoes ja juhuslikult lugesinühe juturaamatu tagakaanel olnud lühitutvustust. See raamat rääkis mehest, kes oli seni elanud näilises õnnes. Tal oli pere, töö, kodu....kõik mida võiks õnneks vaja minna. Ta peitis iseenda kõigisse neisse asjadesse, et enda sisemusega mitte tegeleda, et selle eest põgeneda.... Mina lihtsalt ei taha põgeneda ja parem kirjutan siia nutujuttu ja tekitan teist tahtmatult tunde, nagu minuga oleks midagi väga katki. Teate, ma ei tea, kas on midagi väga katki. Ma ise ütleks pigem, et see on üks vahepunkt iseenda leidmisel. Veel olen ma eksinud. Aga küll ma leian. Selle punkti leidsin ülesse, küllap leian ka järgmise. :)

Ja nüüd siis ikkagi ennast Armastama! Seda on väga vaja, tehke seda! :)

Armastust! :)