kevadhingus - minu uus tulemine

Iga päevaga jõuab kevad ikka üha enam minuni ja ma tunnen, kuidas minusse voolab energiat. Kui terve pikk talv on energiat pidevalt välja antud, siis nüüd hakkab see tagasi tulema. Iga hommik, mil ma saan ärgata valgusesse, iga hetk, mil ma kuulen linnulaulu, iga paitus, mida jagab mulle päike, toob minusse üha enam usku, et suvi tuleb ka kohe varsti! Kuid enne veel tahan ma nautida kevadet, pritsida kannaga soppa ja käia tärkavas looduses ringi, ning ahmida sõõrmetega sisse seda igakevadist sitahaisu, mis levib üle kogu Eesti. Jah, isegi seda ma igatsen!
Eales varem pole ma suve oodanud nii, nagu ma seda sel aastal ootan..

Ei ole vaja forseerida mõtteid, neid eimillegist vormida ning välja pressida. Ideed, seal juures head ideed, tulevad just siis, kui nad on valmis ja on nende aeg tulla. Ma ikka juba mõnda aega olen üritanud nuputada, millest peaks tegema oma bakatöö. Ja ikka olen ma seda otsustamist edasi lükanud, kuid täna, täiesti ootamatult, inglise keele tunnis tekkis mul üsna kindel visioon sellest, millest üldiselt peaks rääkima minu lõputöö. Lihtsalt, vahel tuleb üks ja üks kokku panna, et saada seda tervikut. Paraku me väga sageli jätame märkamata kõige ilmselgema. Igatahes...otsustasin, et mu bakatöö peaks rääkima meie mõisadest ja kultuurist. Muidugi, peab veel sisulisemad punktid paika panema, kuid ma tunnen, et just see võib olla üks selline teema, mis mind ennast väga huvitab, ning mille puhul tunnen, et selle alaselt on Eestis küllaltki vähe tööd tehtud.
Miski pole veel lõplik, kuid vähemasti on see idee kindlam ja tugevama kaaluga kui mu varasemad, mis mul endalgi juba paari järgneva päevaga ununesid...

Ja üks maitsev üllatus sai ka valmis! Mõista, mõista, kes selle saab!