Kui me küsime "Kuidas Sul läheb?", kas siis tegelikult ihkame rääkida iseendast?

Kui sul on sappi, mida pritsida, on sul probleeme, mis vajavad lahendust.

Kuidas olla teadlik ilma paranoiliseks muutumata?

kukkudes tõusta - selles peitub kogu kunst

Raskesti seletatav väsimus on mind haaranud. Ühest küljest tahaks ikka tõusta, minna ja teha, aga samas ei leia ma endas seda jõudu, kuigi nii väga tahan. Imelik olukord. Iseenesest need tunded peaksid teineteist välistama, olema üksteisele alguseks või lõpuks, aga ma kuidagi kogen neid samaaegselt.. Eks tuleb uskuda mõtet, et terves kehas elab terve vaim (See on nii mõnusalt mõlemast otsast loetav mõte...). Viimastel päevadel ongi just mu keha mind alt vedanud. Ja ei leia mu vaim selles asu, otsib, aga ei leia, nagu mina, kes ma vahel õhtuti voodis rahutult külge pööran, leidmata õiget asendid uinumiseks. Sama püsimatult pöörleb vaim mu sees, liig sobimatu ja ebamugav tundub mulle mu keha. Oeh, saaks siis sellest ihu vahele pugenud külmkurikaelast lahti, oleks taas rahulikum uni. Ehk ongi mu süüks see, et ma liialt pingsalt varem mõtlesin sellele, et kui tore on olla terve ja kõike head nautida. Seegi vastab tõele, et liiga palju ei ole kunagi hea. Tuleb end ikka kõiges väheke tagasi hoida, vähekene piinata selles küündimatuse õlis.. või siis otse vastupidi, nautida seda miinustesse langemist, pärast igat elult saadud orgasmi. Mäest ikka üles ja siis jälle alla. Eks selleks, et tõusta, on vaja ju langeda.

Heh, ja väiksena maitsesid Tutti-Frutti kommid palju paremini. Nüüd on neil küll üdini seebi maitse..

Kuidagi jälle kergem ja lihtsam on olla pärast seda suhteliselt seosetut ja segast tekstimõtlemist. :)

sära mu südames, silmis - hingepeeglites

Täpselt ei oskagi öelda, millest mu hing nii särab, nõnda puhtalt heliseb. Ei oskagi öelda, kuidas rõõm nii puhkes, kus nii pikalt uneles. Ei mõistagi öelda, kui armas oled mul. See ainsaks süüks ongi Sul!


säran, säran, säran,
hinges rõõm vaid kärab

Ja teine kursus ongi käes. Pean tõdema, et minu esimene koolipäev möödus üsnagi pettumustvalmistavalt (iseenda jaoks). Uinusin eile heas usus, kuid juba hommikul ärgates tundsin, et miski on korrast siiski ära. Kooli jõudes ja suundudes oma selle aasta esimesse loengusse, tundsin tohutut vastumeelsust igasuguse loengus viibimise vastu... Ega ma ennast sundima ei hakanud ja veetsin hoopiski meeldivad kaks tundi ülikooli kohvikus teed juues ja kursaõdedega vesteldes.
Paistab, et vajan uuele kursusele sisse elamiseks veel väheke aega. Loodan, et homme olen edukam ja jõuan ka oma esimesse loengusse...

Aga muidu ilm on ilus! :)

ei meeldi mulle ööd täis filme
ei meeldi uni mis ei maga
ei meeldi uni mis ei puhka

ometi see kokkuvõttes oli ilus

vihkan kolmapäevi