elus
on hetki
mis kuuluvad ja samas ei kuulu
inimestele
keda tunned ja eales
tundma ei saa
tunnet
mis korraga valu ja rõõmu toob
valguses
mis ühtaegu pimedaks ja nägijaks teeb
elus
on
see jõud
mis hoiab kõike koos
see on ILU
mida vaid südamega
näed
kolmapäev, aprill 28, 2010
esmaspäev, aprill 26, 2010
pühapäev, aprill 25, 2010
esmaspäev, aprill 19, 2010
Kas me eksime?
Kas me eksime, kui seisame oma tõdede eest?
Möödunud reedel nähtud teatritükk ei anna mulle ikka veel rahu. Nähtust/kuuldust ajendatud mõtted ummistavad mu ajukäänakuid.
Ma mõtlen ja mõtlen...kas ma olen paha inimene kui ma millessegi tõsimeelselt usun? Kas ma teen pattu kui ma kõigest hoolimata oma südamele truuks jään ja oma ideaale teenin? Kas poleks kergem sobituda vormi ja elada oma tavalist, sihitut elu?
Reedel teatris...tundub, et tõeliselt õnnelik ei ole see, kes ühiskonna ettekirjutusi truult järgib ja üsna kiirelt kuhugi kasti end ära pakib. See inimene ei ole kunagi tõeliselt õnnelik, ta ei ole eales tõeliselt vaba. Talle jääb alati kujutlus paremast maailmast, milleni ta eales ei jõua, ning mida ta nagu taaka endaga läbi elu kaasas kannab. Piineldes kaose peibutiste ja iseenda ego karjuva vajaduse käes. Leppides sellega, mis talle antud on... Kuid lõpuni õnnelik pole ka see, kes ükskõik mis oma ideaalide poole püüdleb. Kasvõi oma riigi vastu minnes, kasvõi inimesi tappes, aga siiski enda aadete eest väljas. See inimene...ta....ta jääb tahes tahtmata ühiskonna hammasrataste vahele, keegi ei anna talle asu, keegi ei mõista teda. Kuid talle jääb tema ise. Talle jääb ta vabadus. Tal pole piire. Vaid ühiskond on talle raamiks, millest ta nii südikalt välja püüab saada. Ühiskond justkui ei taha lasta sündida neil vabadel, piirideta lastel. Neid peetakse väärastunuteks, nad peidetakse ära, lükatakse sünnituskäikudesse tagasi, neile ei anta valgust...
Vaadates seda etendust...nähes ühel pool kapitalisti ja teisel poolel kommunisti. Üks neist mugandub reeglitega, teine üritab neidsamu purustada. Ometi tärkab nende vahel armastus...ja isegi see ei suuda lõhkuda seda klaasi....nad ei saa eales kokku, sest nad jäävad oma ideaalidele truuks....nad ei loobu oma tõest. Kas nad eksivad?
Kas me eksime, kui seisame oma tõdede eest?
Möödunud reedel nähtud teatritükk ei anna mulle ikka veel rahu. Nähtust/kuuldust ajendatud mõtted ummistavad mu ajukäänakuid.
Ma mõtlen ja mõtlen...kas ma olen paha inimene kui ma millessegi tõsimeelselt usun? Kas ma teen pattu kui ma kõigest hoolimata oma südamele truuks jään ja oma ideaale teenin? Kas poleks kergem sobituda vormi ja elada oma tavalist, sihitut elu?
Reedel teatris...tundub, et tõeliselt õnnelik ei ole see, kes ühiskonna ettekirjutusi truult järgib ja üsna kiirelt kuhugi kasti end ära pakib. See inimene ei ole kunagi tõeliselt õnnelik, ta ei ole eales tõeliselt vaba. Talle jääb alati kujutlus paremast maailmast, milleni ta eales ei jõua, ning mida ta nagu taaka endaga läbi elu kaasas kannab. Piineldes kaose peibutiste ja iseenda ego karjuva vajaduse käes. Leppides sellega, mis talle antud on... Kuid lõpuni õnnelik pole ka see, kes ükskõik mis oma ideaalide poole püüdleb. Kasvõi oma riigi vastu minnes, kasvõi inimesi tappes, aga siiski enda aadete eest väljas. See inimene...ta....ta jääb tahes tahtmata ühiskonna hammasrataste vahele, keegi ei anna talle asu, keegi ei mõista teda. Kuid talle jääb tema ise. Talle jääb ta vabadus. Tal pole piire. Vaid ühiskond on talle raamiks, millest ta nii südikalt välja püüab saada. Ühiskond justkui ei taha lasta sündida neil vabadel, piirideta lastel. Neid peetakse väärastunuteks, nad peidetakse ära, lükatakse sünnituskäikudesse tagasi, neile ei anta valgust...
Vaadates seda etendust...nähes ühel pool kapitalisti ja teisel poolel kommunisti. Üks neist mugandub reeglitega, teine üritab neidsamu purustada. Ometi tärkab nende vahel armastus...ja isegi see ei suuda lõhkuda seda klaasi....nad ei saa eales kokku, sest nad jäävad oma ideaalidele truuks....nad ei loobu oma tõest. Kas nad eksivad?
Kas me eksime, kui seisame oma tõdede eest?
reede, aprill 16, 2010
suurem kui elu
Teater. Vahel tundub, et see ongi suurem kui elu.
Mitte iga etendus ei läida minus leeki. Mitte iga etenduse järel ei hakka mul sees keerama. Mitte iga etendus ei muuda mu maailma. Kuid see etendus tegi seda kõike. Ja tundub väär sellest kõigest nüüd kõnelda. Tundub väär üritada seda teistele edasi anda. Tunnen, et iga järgnev sõna lämmataks üha enam seda meeldivat, ärevat tunnet minu sees, mis mu meeled nii avali hoiab.
Milleks mulle vooruslik maailm, kui ma ise patuseks jään...
Mitte iga etendus ei läida minus leeki. Mitte iga etenduse järel ei hakka mul sees keerama. Mitte iga etendus ei muuda mu maailma. Kuid see etendus tegi seda kõike. Ja tundub väär sellest kõigest nüüd kõnelda. Tundub väär üritada seda teistele edasi anda. Tunnen, et iga järgnev sõna lämmataks üha enam seda meeldivat, ärevat tunnet minu sees, mis mu meeled nii avali hoiab.
Milleks mulle vooruslik maailm, kui ma ise patuseks jään...
neljapäev, aprill 15, 2010
fantaasialend
On asju, mida ma lihtsalt ei saa jätta lugemata. SEE blogi on igas mõttes väga hea lugemisvara. Vähemasti minu jaoks, kes ma iga teise lause järel tunnen suurt äratundmisrõõmu. Juba autori keelekasutus on nii põnev, et see haarab ja mässib mu imelisse fantaasialendu. Kõik need mõtted, mis on peidetud nende vohavate sõnade taha, on nii väga minu nägu. Lihtsalt väärib lugemist.
kolmapäev, aprill 14, 2010
tühi naer
jaa
mina olengi sensatsioon
suured emotsioonid
ovatsioonid
sürreaalsed distributsioonid
sinu mõistuse ja
südame vahel
kus naer
tühjalt helisema lööb
mina olengi sensatsioon
suured emotsioonid
ovatsioonid
sürreaalsed distributsioonid
sinu mõistuse ja
südame vahel
kus naer
tühjalt helisema lööb
kolmapäev, aprill 07, 2010
ei, mulle ei meeldi kiirus
Mulle ei meeldi kiired asjad, ei meeldi kiirus. Ei meeldi mööda lasta hetki, inimesi nende sees ja tundeid, mis kui pilved vihmasel päeval.
Mulle meeldib võtta aeglaselt. Nautida iga hetke kuni selle maitse kaob ja siis järgmine haugata. Mulle meeldib kõike teha pikalt.
Ja kõige enam meeldib see piinav tunne, et ma tahan, aga seda endale ei anna.
Ei, mulle ei meeldi kiirus.
Mulle meeldib võtta aeglaselt. Nautida iga hetke kuni selle maitse kaob ja siis järgmine haugata. Mulle meeldib kõike teha pikalt.
Ja kõige enam meeldib see piinav tunne, et ma tahan, aga seda endale ei anna.
Ei, mulle ei meeldi kiirus.
teisipäev, aprill 06, 2010
ära maha viska prügi
oota nüüd, sa ära trügi
ja siiski, ära maha viska prügi
tulge eest, ma ütlen eest
mul sealt seest on vaja üht meest
oota nüüd, sa ära trügi
ja siiski, ära maha viska prügi
see ju klaab kolmsada kuuskümmend...ja võiks olla veel kuus
siis öelda saan, sul homme sita maitse on suus
oota nüüd, sa ära trügi
ja siiski, ära maha viska prügi
oota nüüd
oota nüüd
aastaid viisteist, täielik prelüüd
oota nüüd, sa ära trügi
see on minu elu, ära siia nügi
ja kohe kindlasti, ära maha viska prügi
ja siiski, ära maha viska prügi
tulge eest, ma ütlen eest
mul sealt seest on vaja üht meest
oota nüüd, sa ära trügi
ja siiski, ära maha viska prügi
see ju klaab kolmsada kuuskümmend...ja võiks olla veel kuus
siis öelda saan, sul homme sita maitse on suus
oota nüüd, sa ära trügi
ja siiski, ära maha viska prügi
oota nüüd
oota nüüd
aastaid viisteist, täielik prelüüd
oota nüüd, sa ära trügi
see on minu elu, ära siia nügi
ja kohe kindlasti, ära maha viska prügi
pidupeootsa
Varsti ma ei mäleta enam, millal mul oli selline nädalavahetus, kus ma oleksin lihtsalt rahulikult kodus istunud ja raamatut lugenud, saateks kõlamas harjumuspäraselt muusika. Juba praegu on raskusi selle meenutamisega. Ja ma ei tea, kuidas on juhtunud, et ma viimasel ajal nii palju väljas käin, ning kõikjale satun. Iseenesest see meeldib mulle. Väga meeldib, sest tore on näha rõõmsaid inimesi. Kuid paraku enamus peod, kuhu ma viimasel ajal sattunud olen, on kuidagi keskpäraseks jäänud. Ei saa öelda, et täielik pask, ei saa ka öelda, et midagi superägedat oleks olnud. Ei, lihtsalt peod. Sellised tavalised, koos tavaliste inimestega, koos täiesti tavalise muusikaga...kõik on nii lõputult tavaline. Õigupoolest ma ei teagi, mida ma siis ootan, et ma neil pidudelt leiaks, millist fantastilist maailma ma nende kutsete taga ette kujutan. Ehk ma võin võtta seisukoha, et peod lihtsalt ei olegi head, ei ole enam sellised, nagu kunagi kuulda sai, et need on. Kuid küllap on asi selles, et peod lähevad koos inimestega. Inimesed loovad peo ja kui ei ole koos karja ülevoolavaid ja energilisi inimesi, kes haaraks oma energiaga kaasa ka kõik teised, väheke tagasihoidlikumad inimesed, siis jääbki pidu olemata. Muidugi, kohtade ja pidude rohkus on nii suur, et valikut tehes läheb silme ees kirjus, aga samas pole siiski mitte kuhugile minna, sest igal pool on kõik ühtviisi tühi, justnimelt energiast tühi. Tundub, et igas paigas on mõni üksik särav inimene, kes lihtsalt manduvad selles tavalisuses, aga kui need erinevad kohad ühendada, kui inimesi rohkem kokku tuua, siis ehk ka süttiks leek... Ja tegelikult on siin tobe rääkida sellest, kuidas inimesed ei sära, sest ka mina ise olen inimeni, vähemasti viimaste andmete järgi olin. Ma võiks ju ise minna ja särada, aga ometi ma seda ei tee. Ikka jääb ka minul midagi puudu. Ja ma ei tea, mis see on....
Nädalavahetusel, jalutades vanalinnas ja möödudes Club 360'st, ning vaadates neid verinoori teismelisi, kes tunglevad ukse taga, et kuidagi sisse saada ja siis end edasi kasti juua...leian end mõttelt, et ehk tänapäeva inimesed ei suudagi enam alkoholita midagi tõeliselt nautida, kuigi ka see sõnastus tundub väär, sest täis peaga sa siiski ei naudi reaalsust puhaste meeltega ja see on tõeline vaid nii palju kui see konkreetselt toimub. Ja ma mõtlen veel edasi, ning siis leian, et alaealised, kellele on alkoholi tarbimine meie seaduste järgi keelatud, naudivad seda mängu vahele jäämisega. Keelatud viljad on ju need kõige magusamad. Ja ma ei mõtle enam lihtsalt konkreetse näite peale, vaid üldiselt, et kui meil on piirid, siis meil on alati soov neid piire ületada, sest see teadmatus siiski tundmatu tagajärje ees on erutav. Kuid mida vanemaks ma saan, mida rohkem areneb ühiskond, mida enam see persse vajub iseendaga, seda vähem on mul piire, mida ületada, millega mängida ja ma muutungi tuimaks, miski ei köida minu meeli, miski ei haara mind, sest ma kasvan 24/7 keskkonnas, kus üks mindfuck käib teise mindfuck'i otsa ja ma olen sellega harjunud. Nii käin ma ka neil pidudel, alati ma loodan, unistan, et nüüd tuleb midagi, mis mingitki moodi aitaks mul mingitest piiridest üle astuda, aga ikka ja jälle jääb see tegemata, ning ma jõuan õhtul koju ja mõtlen, et ah, oli kah.
Muidugi ma ei tea. Võib ju olla, et ma lihtsalt ei oska pidu nautida, et ma lähen sinna valesid asju otsima. Ehk peaksin minema ja lihtsalt nautima sedagi vähest, mis seal pakutakse ja sellest rõõmu tundma. Kuid raske on uskuda, et inimene on selline tühikargaja, kes lihtsalt rahuldub sellega, mis on...Jah, vahel on nii hea, ma isegi teen seda, aga kas tõesti peaks see olema nii iga peo puhul...kas see peakski elu puhul nii olema?
Nädalavahetusel, jalutades vanalinnas ja möödudes Club 360'st, ning vaadates neid verinoori teismelisi, kes tunglevad ukse taga, et kuidagi sisse saada ja siis end edasi kasti juua...leian end mõttelt, et ehk tänapäeva inimesed ei suudagi enam alkoholita midagi tõeliselt nautida, kuigi ka see sõnastus tundub väär, sest täis peaga sa siiski ei naudi reaalsust puhaste meeltega ja see on tõeline vaid nii palju kui see konkreetselt toimub. Ja ma mõtlen veel edasi, ning siis leian, et alaealised, kellele on alkoholi tarbimine meie seaduste järgi keelatud, naudivad seda mängu vahele jäämisega. Keelatud viljad on ju need kõige magusamad. Ja ma ei mõtle enam lihtsalt konkreetse näite peale, vaid üldiselt, et kui meil on piirid, siis meil on alati soov neid piire ületada, sest see teadmatus siiski tundmatu tagajärje ees on erutav. Kuid mida vanemaks ma saan, mida rohkem areneb ühiskond, mida enam see persse vajub iseendaga, seda vähem on mul piire, mida ületada, millega mängida ja ma muutungi tuimaks, miski ei köida minu meeli, miski ei haara mind, sest ma kasvan 24/7 keskkonnas, kus üks mindfuck käib teise mindfuck'i otsa ja ma olen sellega harjunud. Nii käin ma ka neil pidudel, alati ma loodan, unistan, et nüüd tuleb midagi, mis mingitki moodi aitaks mul mingitest piiridest üle astuda, aga ikka ja jälle jääb see tegemata, ning ma jõuan õhtul koju ja mõtlen, et ah, oli kah.
Muidugi ma ei tea. Võib ju olla, et ma lihtsalt ei oska pidu nautida, et ma lähen sinna valesid asju otsima. Ehk peaksin minema ja lihtsalt nautima sedagi vähest, mis seal pakutakse ja sellest rõõmu tundma. Kuid raske on uskuda, et inimene on selline tühikargaja, kes lihtsalt rahuldub sellega, mis on...Jah, vahel on nii hea, ma isegi teen seda, aga kas tõesti peaks see olema nii iga peo puhul...kas see peakski elu puhul nii olema?
Tellimine:
Postitused (Atom)