Ma olen nagu üksik hunt, kes oma üksilduses öösi kuu poole ulub.
Nii sarnane, ometi nii erinev.
Mul on uus tuttav. Netituttav. Ta on nii teistsugune. Kuid kas ta on kõike seda, mis ta räägib, et ta on? Ma üritan end veenda sellele mitte mõtlemast, sest isegi kui tema mõtted ja sõnad oleksid tühipaljas vale, siis meie vestlused on olnud meeldivad. Veel pole ma oma tundeid neisse hetkedesse paigutanud, sellele inimesele kinkinud. Veel on ta minu jaoks lihtsalt inimene nagu iga teine.
Ma tunnen, et ma olen pisike tüdruk karu nahas. Ma tean, et ma olen habras ning õrn ja ma tean, et varjan seda kõike oma veidra käitumise taha, enda sarkasmi ja arvamuste taha. Maailm arvab, et ma olen julge ja tugev, aga nad ei tea, et ma olen kogenematu...nii lõputult süütu selle Maailma suhtes, et ma kardan. Kardan, et kui ma panen oma kilbi käest, siis läbistavad mind halastamatud elukuulid, mis jätavad mu hingele haavad, mis ealeski ei parane.
Ometi on see Maailma oma kõigis koledustes nii piiritult kaunis, et ma ei tahaks olla kusagil mujal. Nii ilus.
4 kommentaari:
Aga kui paneksid oma kilbi käest kahe sammu kaugusele nagu sõdurid ja elaksid nii, et kui kunagi elukuul peaks tulema, siis poleks see haav võrreldav kõige heaga, mis sa oled juba kogenud.. ja võib-olla ei tulegi mingit kuuli ja sa saad üha julgemalt oma kilbist eemale astuda, kuni ta on nii kaugel, et sa oled ta unustanud ning tunned, et sa ei vajagi teda enam.
Ütlen oma kogemusest, ma otsustasin ühel järjekordsel õnnetul õhtul, et aitab hirmust. Hirmust ma lahti ei saanud, aga ma avasin ennast, ja kõik on praegu palju palju ilusam kui varem. Nii ilus;)
Ma tänan! Sa oled mulle alati nii innustav ja sa oled üks neist vähestest inimestest, keda ma millelegi mõtlemata usun.
Suurim rõõm on sind tunda! :)
:)
Sa oled mulle nii ütlemata kallis ja ma igatsen sind nii kõvasti.. teeme nii, et meie kaugsuhe töötab, ok?:D
Ka sina innustad mind ning pean ennast ääretult õnnelikuks, et me nii lähedased oleme!
Kalli!
Ma paneme oma kaugsuhte tööle! :D
Postita kommentaar