Kui hea on halb

Ma olen rõõmus, ma olen tegus, olen iseendaga rahul.
Ma pole ammu tundnud, et kõik mis ma teen, et ma seda peangi tegema.

Ometi, ikka on üks ometi...

Jään kinni oma vanasse minasse, tahan elada oma vanas maailmas, sest seal on tuttavlikult armsad asjad, inimesed ja mälestused, mis neid seovad.
Olen olnud vapper ja astunud üksinda samme iseenda nimel. Avanud uksi ja uude maailma astunud. Kuid uks pole veel kinni, kiikan endiselt üle uksepaku tagasi.. Kas sa tuled ka? Tahan küsida kõigelt armsalt, mis maha jääb. Ja ta ei tule...

Möödunul on klouni nägu. Kord naeratab sulle nii helgelt, siis üldse mitte nii. Tunnen süüd selles, et möödanikku jätta tahan. Näen kurbust su silmis, et su jätta tahan. Ei taha, üldse ei taha, aga uus ootab samamoodi. Kutsun sind kaasa, aga sa ei tule. Sulle möödanik on armsam.

Möödanik ei hõiska su rõõmu peale, ei tunne huvi uue vastu, ei taha teada, mis saavutanud oled.

Möödanik on pime, samas nii tuttavlikult soe.

Sina, kes sa elad mu lähedal...

Sa oled mugandunud, evolutsioon on jõudmas kliimaksini.
Sa loodad, et ma ei muutu, et ma mitte kunagi ei saa millekski teiseks. Et ma kohanduks sinu jõe sängidega.
Sa ei üllatu meeldivalt, kui suudan sind üldse kuidagi üllatada. Sa ei taha seda näha, see raputaks liialt sinu tavapärast rütmi.

Ma tahaksin särada, lausa hiilata oma üllatustega. Näidata end nii, nagu ma end ehk kunagi varem sulle näidanud pole. Uued tuttavad on kõik juba näinud, ma meeldin endale nii. Ma kardan end sulle näidata...ma kardan, et me enam ei mugandu. Ma tundun sulle võõras.

Kas kliimaks jõuab varsti!