i have that lot to lose

Nii, nii! Tänane ilm vaheldub nagu minu tajutav kehatemperatuur. Palva. Külmavärinad. Palva... Kuid ilm on lahe, mulle meeldib. Nüüd juba tunnen, et suvi läheb, sammub väsinult kaugemale, et uuel aastal uue hooga tulla. Ma ei igatse suve. Tegelikult igatsen ma juba pikalt sügist, et saaksin sooja salli kaela panna ja käed sõrmikutesse suruda. Iga vorstike omas pesas. Sügisesed puud ja pargiteed. Raaguvad puud ja lahkuvate lindude laul. Nüüd jääb mu akna taga linnulaulu aina vähemaks. Talveks jääbki vaid mõni üksik harakas kraaksuma, keda saadab jahedalt vilisev tuul. Ei teagi, miks selles nii suurt igatsust tunnen. Ehk olen lihtsalt nii suures tuhinas oma lõputööst. Täna sai väheke jälle asi selgemaks. Juhendajale meeldib mu teemasuund ja näib, et ta väga hea meelega juhendab mind. Olen õnnelik oma hea valiku üle.

Mmm....tahaks kuuma kakod, küünlavalgust, vaikset akustilist muusikat ja oma kallima embusesse. Kaissu!

Igatsus tulebki koos sügisega.

"I wish I'd be the one that you come to
I wish I had you near so I could prove
I wish I had the eyes to see you through
I wish I had the love that is so true
I wish I had that lot to lose"

Vihma loits

Selline muusika....ma ei teagi, see nii kutsub mind, see nii kõnetab mind. Ma tunnetan nii suurt vägevust regimuusikast. Ja ma austan noori inimesi, kes meile omast regimuusikat nii mõnusalt tulevikku edasi kannavad. Iga rahvas suudabki vaid oma rahvamuusikat nii edasi anda, et sa seda ainiti kuulama jääd. Ja see tunne... Ma tunnen regimuusikat kuuldes alati, et minu sees hakkavad mingid trummid tööle. Tunnen, et minus vallandub ürgsus ja ülevoolav energia. Vahel kujutlen kuidas ma kusagil Eesti metsades ürgse metslasena ringi jooksen. Vihm kastab mu läbimärjaks, paljad varbad vajuvad pehmesse mulda ja ma lihtsalt jooksen... Selles paistab mulle nii palju ilu!

Mäletan korda looduslaagris, kui sai õhtupimeduses sügisesel ajal lõkke ääres istutud ja kellelgi tuli idee üht vana regilaulu laulda. Mina olin siis eeslaulja ja teised jorutasid järgi...See oli lihtsalt nii lahe. Rahulik ja vaikne, kergelt unine, kuid nii mõnus ja vägev.

Jumaldan regimuusikat. Ja vahel mõtlen, et meie oma rahvas võiks olla veel natukene rohkem ürgsem. Natukene rohkem maalähedasem. Väheke enam oma juurte juures. Minu meelest on maarahva usund lausa imeline. Ja nii võimas.

Jälle uus algus

Usu endasse,usu endasse, usu endasse... Küllaltki raske on seda sõnadest kaugemale viia, aga proovima peab. Uus semester algab uue hooga. Viimane, kolmas... Loodetavasti olen tubli ja saabki kolmega tehtud, et endale uued eesmärgid püstitada. Palju on uusi ideid. Eks aasta pärast paistab, mis on.

Sain endale just selle juhendaja lõputööks, keda soovisin. Nüüd pelgan, et teen end selle targa mehe ees lolliks. Kuid samas hea võimalus areneda.

Usu endasse, usu endasse, usu endasse...

let it be

Ja muusika toob alati vastuse...

Viha Maailm

Nii palju... nii palju on vaenu ja toorest viha meie maailmas. Meie maailm on haige. Ja oleks see siis vaid tavaline külmetus... Iga päev toovad uudiseid meieni seda viha ja vaenu. Jälle on mõni kaitseväelane end ülesse poonud, jälle on tuhandeid lapsi, kellede emm ja iss on töötu, joodik või narkar.... inimesed mässavad ja märatsevad tänavatel, kusagil jookseb väike poiss relv käes ja laseb külmavereliselt kellegi maha, mõni psühh läheb ja laseb kümneid noorukeid maha, sest nad usuvad millessegi; pool maailma on kodusõjas, kus relvajõud ongi ainus jõud ja surm ainus tõde, mida usutakse... Ja mõni nolk kimub koni, lürbib pilkut ja ilgub kõige selle üle... Oh, kas me suudame päästa selle Maailma?

Miks kõik inimesed on nii katki? Miks nii paljud sünnivad katkiselt?

Kas kildudeks kukkunud vaasi annab parandada?

Kas me elame selle viha üle?

"All the lonely people
Where do they all come from?
All the lonely people
Where do they all belong?"