olen terve maailm su ees

olen terve maailm su ees

valluta need mäed
mis kõrguvad su ees
leia üles nende tipp
lase vabaks oma keel
ja su põhjast
ragisegu
võimas kõu

valluta mets
selle salalik koobas
saagu koduks su ürgsele väele
lõhu kõik
vallid
päästa valla
õndsuse
allikad

jaluta läbi
need
pikad teed
tee enda omaks
orud ja mäed

ja pärast tule
leia üles minu silmad
ja näed

olen terve maailm su ees

varjuhääled

Varjudel on hääled. Püüdsin nende sosinaid...

¤

Mulle on vaikselt ikka üha enam selgemaks saamas, et mind huvitavad vanad majad. Ikka ja jälle avastan end mõnd vana vaadates, et huvitav, mida peidavad endas need seinad... Nüüd on minus idanema hakanud soov tegelda muinsuskaitsega või vanade hoonete restaureerimisega... Kuid ehk on vara veel sellega hõisata, eks me näe, mis elu mulle veel toob.

¤

Ja täna võtsin plaani, et ma käin kõik meie väiksel Maarjamaal asuvad mõisad läbi! Tegin väheke taustauuringut, ning selgus, et Eestis on kunagi kokku olnud umbes 1200 mõista, milledest on tänaseks poolenisti või tervenisti säilinud umbes kolmandik. Noh, 400 mõisa ei saa olla ületamatu! Niiet, kui soojemad ilmad tulevad, siis läheb lahti!

ma tean küll, et kõik haigused on nõmedad
kuid tegelikult ka
vahel ma tõesti soovin, et minu kehas oleks vähem põletikke ja oksendamisega seotud haiguseid
ning rohkem grippi või suvalist külmetust
kurnav

ma igatsen kevadet

tühi tuul

igatsuse viis

heliseb

heliseb

vaikselt kõmab

hinges

tühjas heleduses

viliseb

viliseb

tuul

harju ära

Inimene harjub kõigega. See on easy...

See on kurb, et inimesed kõigega harjuvad. Inimene harjub rõhumisega, vähese toiduga, kasinate elutingimustega, alandamisega, peksmisega, solvamisega, vägivallaga, surmaga...oeh, ja mille kõigega me veel ei harju. Mulle näib ikka, et harjumine on iseenda suretamine. Me lihtsalt loobume paremast homsest, me anname alla, allume... Valime hingelise agoonia, vabatahtliku piina...

Inimene harjub kõigega. See on raske...


"These blue shoes seem to suit me well.."