Hais

Mu eelmine postitus on nagu sitase veega põranda pesemine - plekist saad lahti, aga hais jääb alles. Positiivne on see, et haisuga harjutakse ära ja ühel hetkel sa unustad, et see hais üldse kunagi oli.

Sweet! :)

Nii ilus

Ma olen nagu üksik hunt, kes oma üksilduses öösi kuu poole ulub.

Nii sarnane, ometi nii erinev.



Mul on uus tuttav. Netituttav. Ta on nii teistsugune. Kuid kas ta on kõike seda, mis ta räägib, et ta on? Ma üritan end veenda sellele mitte mõtlemast, sest isegi kui tema mõtted ja sõnad oleksid tühipaljas vale, siis meie vestlused on olnud meeldivad. Veel pole ma oma tundeid neisse hetkedesse paigutanud, sellele inimesele kinkinud. Veel on ta minu jaoks lihtsalt inimene nagu iga teine.

Ma tunnen, et ma olen pisike tüdruk karu nahas. Ma tean, et ma olen habras ning õrn ja ma tean, et varjan seda kõike oma veidra käitumise taha, enda sarkasmi ja arvamuste taha. Maailm arvab, et ma olen julge ja tugev, aga nad ei tea, et ma olen kogenematu...nii lõputult süütu selle Maailma suhtes, et ma kardan. Kardan, et kui ma panen oma kilbi käest, siis läbistavad mind halastamatud elukuulid, mis jätavad mu hingele haavad, mis ealeski ei parane.
Ometi on see Maailma oma kõigis koledustes nii piiritult kaunis, et ma ei tahaks olla kusagil mujal. Nii ilus.

Nägu

"Sul on selline kunstiline nägu." - Rando

..

Ära oota midagi. Ära looda midagi.







Mida Sina teha armastad?

Kõrgem intellektuaal

Aeg oli juba hiline, kui ma lõpuks ühikasse jõudsin. Enne kui jõudsin majja siseneda, tahtsin mulle pätid kallale tulla. Õnneks minu jalad olid sel korral pättide omadest kiiremad. Pärast seda, kui olin jooksnud tiiru ümber maja ja edukalt põgenenud, sisenesin viimaks ühikasse. Omanik juhatas mind mu tuppa ja ütles, et arveldame hommikul.
Hommikul toast väljudes oli majas palju lärmakam kui öösel. Suure sagimise keskel leidsin ülesse ka omaniku toa, mis asus täpselt maja välisukse vastas esimesel korrusel. Leppisime kokku, et maksan terve aasta üüri korraga ära.
Hiljem loengust tulles surus üks võõras heledapäine neiu mulle kätte pisikese mängujänku ning lahkus sõnagi lausumata. Kuigi ma polnud sellest midagi varem kuulnud, teadsin kindlalt, et see saab tähendada vaid üht - kutset peole. Ma siiski ei läinud.
Järgmisel päeval, peale eesti filoloogia loengut, sain ma uue sõnatu kutse. Sel korral sädeleva tuuleratta. Esimese kutse peale arvasin, et mind kutsutakse viisakusest, et ma olen uus ja ei tunne kedagi, aga teine kutse tegi mind juba rahutuks. Seepärast istusingi põrandale ühe neiu kõrvale ja küsisin:
"Kas nad kutsuvad suvaliselt inimesi peole või nad teavad minust midagi ja kutsuvad mind teadlikult?"
"Jah, nad teavad sinust midagi, siin ei ole midagi juhuslikku."
Järgmisel hetkel kõlas tunnikell ja pidin kiirelt neljandale korrusele minema, et jõuda järgmisesse loengusse. Selle aja jooksul, mil ma trepist üles tormasin, suutsin välja otsida oma taskupeegli, aga see lagunes mul käes. Neljandale korrusele jõudes olin väsinud ja hingeldasin suurest sagimisest. Mu käed olid kõiksuguseid asju täis: paberid, tükkideks lagunenud peegel, tuuleratas, pastakas ja seljakott. Koridorid olid juba vaiksed ja ainsad liikujad olid ülejäänud seitse uut õpilast, mina, kaheksas uus ja tundmatu, ning õpetajad, kes jagasid seletusi. Vabandasin oma hilinemist ja jäin vaikselt ootama. Õpetajad noogutasid mõistvalt ja jätkasid inimeste kohalviibimise kontrolli, mis ilmselt minu ootamatu sisenemisega pooleli jäi.
"Kas neiu Õismäe Humanitaargümnaasiumist on kohal?"
"Jah," kõlas vastus.
"Kaks vene neiut täielikust individuaalõppest on ka kohal?"
"Kohal," kõlas järgmine vastus.
"Kas Maarja, kõrgem intellektuaal, on kohal?"


Oi, jah, tere hommikust teilegi! Mu unenäod lähevad aina põnevamaks.

Mulle meeldib, et mu unedes on kõik võimalik!

Heade mõtete päev

Aeg-ajalt kiikan blog.tr.ee lehele. Täna avasin juhuslikult SELLE blogi ja hakkasin lugema. Oi, mu päev oli kohe korda läinud ja naerda sain ikka mõnuga. Iseenesest on selle kuti seisund päris kurb ja mul on temast teataval määral ka kahju, kuid see, kuidas ta on elus nii pettunud ja kuidas ta kõike kirub, on marunaljakas. Ma käisin ka tema Orkuti lehel ja seal ta sõnas oma iseloomustuses, et ei võta elu tõsiselt, kuid samas oma blogis ta vihkab oma elu täie tinnaga. Kõige vahvam on siiski see, et oma blogi kommentaarides, kus teised teda lohutavad, siis ta jälle annab mõista, et elu on lill. Muidugi, ta on noor, nagu ma aru sain, siis sai just eile 18, ning arvatavasti/loodetavasti elab selle veidra elustaadiumi üle ja ta suudab endale mingil hetkel ühe poole valida. Kas siis tõesti elu vihata ja apaatseks muutuda või siis lasta kõigel minna ja elu nautida. Ma hetkeks juba mõtlesin, et skräpiks talle orksis või kommenteeriks ta blogi, aga ma ei saa, sest ta ilmselt haavuks selle peale, mis mul talle öelda oleks ja siis ta vihkakas oma elu veel rohkem. LOL! Ma ei saa, mul on ikka tõsiselt naljakas. Vabandan, sest tegelikult see noormees tõsimeeli räägib oma elust, kuigi ta ilmselt ise ei mõista, kui kahepalgeline ta on. Samas võib ta väga hästi mõista, mis ta teeb, aga on jõuetu midagi muutma ja siis seda intensiivsemalt elab. Kohati ma näen temas möödunud aegade ennast (see kõlab iidselt) ja mõistan ennast nüüd paremini. Ma ajan iseennast naerma, kui mõtlen sellele, milline ma mõned aastad tagasi olin ja kuidas mu mõtted siis rändasid. Ma näen iseendas arengut ja loodan, et ka tema areneb ühel hetkel. Usun, et ta teeb seda.

Jap, nüüd võin endalt küsida, et miks ma üldse loen mingi võõra inimese blogi. Esiteks seepärast, et ma ei tea seda inimest ja ma saan teda objektiivsemalt hinnata. Kuigi tegelikult ei käi mingit hindamist. See on üks minu kiiksudest, et täiesti ajuvabadel hetkedel olen ma hirmuäratavalt tähelepanelik. Mu silmad näevad ka nurga taha ja kõrvad kuulevad ka kõige vaiksemat sosinat. Ma lihtsalt olen selline ja mul on põnev. Seepärast ma teangi nii palju veidraid asju, mille peale teised küsivad, kus ma seda kõike tean. Paljud inimesed ei viitsi niimoodi uurida ja puurida, aga ma ei saa jätta enne kui olen alustatu viinud nii kaugele, kui selle üldse viia saab. Nii ma teadsin koolis paljusid inimesi, kuigi polnud nendega kordagi isegi mitte rääkinud. Ma märkan tänaval käies täesti märkamatuid asju. Mu silmad lihtsalt näevad, sest ma sihilikult ei otsi midagi. Ma olen väike salanuhk. Kõlab koledalt, kuid ma pole oma teadmisi kunagi kurjasti ära kasutanud ja pole plaanis seda ka edaspidi teha.
Ma lihtsalt märkan ebaolulist, mis sageli on väga oluline.

Paar päeva tagasi mõtlesin masturbatsiooni peale. Paulo Coelho raamatute lugemine viis mind sellele mõttele. Seda ma olen alati arvanud (nii palju, kui ma sellele üldse oma elu jooksul mõelnud olen), et masturbeerimine on täiesti normaalne asi. Samaväärne söömisega. Lihtsalt, sellega ilmselt tegeled kas üksi olles või mõne konkreetse inimesega koos olles. Vastavalt maitsele. No igatahes, ma mõtlesin, et väga sageli naised kurdavad, et nad ei saavuta vahekorra ajal orgasmi. Noh jah, me kõik oleme kuulnud neid mesimagusaid lugusid, kus naised saavad ühe vahekorra ajal kolm, neli, viis või veel enam orgasmi, aga nii kergelt see ikka ei käi küll. Jätame hetkeks kõrvale need naised, kes on lihtsalt ülitundlikud ja lihtsalt bussigagi sõites saavad orgasme. Või noh, mida iganes, ma üritan selleni jõuda, et naised, kes ei suuda end ise orgasmini viia, siis kuidas nad saavad loota, et mehed seda suudavad? Muidugi, erandeid on alati ja alati võib ka koos õppida ja teineteist avastada, aga asjad ju oleks palju lihtsamad, kui naised juba teaks, kust ja kuidas neid puudutada tuleb, et orgasmini jõuda. Ma olen täheldanud, et paljud naised ei ole iseendaga avameelsed ja ka mitte vabameelsed, ehk siis nad kas pelgavad masturbatsiooni, sest see tundub neile mingitmoodi pühaduseteotusena või siis nad on loobunud proovimast, sest asjad pole kohe alguses läinud nii, nagu tahaks. Iseendaga tuleb ikka igal tasandil hästi läbi saada. Ma usun. Ja kui naine ei suuda ennast iseendaga koos olles vabalt tunda ning lasta vabaks neid piire, mis tal peas on, just nimelt peas, siis on ka keeruline end mehega/naisega (vastavalt orientatsioonile) vahekorras olles vabalt tunda ja kui sa ei ole vaba, siis ei olegi võimalik orgasmi saada.
Ja kõik need, kes saavad orgasme, ilmselt saavad endaga igal tasandil hästi läbi. Nauding ei ole patt.

Mõned päevad tagasi tekkis mul soov töötada sexshopis müüjana.

Olen avastanud, et vahel mu mõte peatub ideel, et äkki peaks endale fuckbuddy otsima. Peaks inimestelt küsima, kas nende kunagised pakkumised on jõus. Samas tundub see idee mulle veel liiga hullumeelne ja see mõte pole mul veel päris kodus, kuid üha sagedamini lipsab see idee mul peast läbi. Iseenesest ei ole idees midagi halba. Kui kaks inimest saavad kokku kindlal eesmärgil hoida suhe vaid füüsilisel tasandil ja kõik vajalik on läbi arutatud, siis ma ei näe ühtegi põhjust, miks see peaks väär olema. Muidugi, sõltub inimese isiklikest eelistustest. Minagi pole päris kindel, kas see ikka oleks päris mina. Ma mõtlen sellele veel. Ei mingeid rutakaid otsuseid.