Igatsesin seda pikalt....oma esimest ilupilti nahal. Minu nahk, mis mind päevast päeva hoiab ja kaitseb, minu hingele peavarju pakub ja mind maailmale formuleerib, on püha ja mul võttis seitse aastat, et leida SEE, mida oma nahale lasta teha.
Olen iseendale väga tänulik, et lasin mõtetel seitse aasta settida ja vormi leida. Alguses igatsetud käpajäljed rinnal, elu moto selgrool või tiivad seljal, on vajunud unustusehõlma. Ilmselgelt on kõigeks oma aeg ja võttis aastatid, enne kui leidsin selle inimese, kelle oma naha kallale lasen.Olen kindel, et tegin selles osas õige valiku ja olen meistrile väga tänulik.
Minu eelnevad teadmised tätoveerimisest on väga tagasihoidlikud ja kohati pimedusega löödud. Nüüdseks olen oma silmaringi avardanud ja tean, et kui leiad õige inimese, saab lõpptulemus olla vaid puhas kunst. Mulle meeldib endast mõelda kui lõuendist, millele kunstnik maalib.
Nüüd vaevab mind suur sügelus. Nii tahaks juba uuesti nõela alla joosta ja enda kehale veel ja veel luua lasta. Kuid pidurdan end veel väheke, sest mõtete rohkus peas võib tahaplaanile jätta selle, mis õige on. Siiski mõtlen aktiivselt sellele, mida järgiseks teha. Mõtteid on palju ja erinevaid variante, kuidas midagi luua, veel rohkem.
Kõige selle käigus olen avastanud tätoveerimise põlu all maailma. Kahju on näha, et nii kaunis ja tõelist meisterlikkust nõudev kunstivorm, on pagendatud põlguse tagatubadesse. Ma ei mõtle sellele, milline on mu nahk siis, kui ma suren või midagi küll teised inimesed minust nüüd arvavad. Ise pean ma ennast jätkuvalt väga ilusaks ja ilupilt minu nahal, aitab edasi anda seda, kuidas ennast formuleerida soovin.

Aitäh Mico Golbobin'le, kes selle kauniduse teoks tegi. Algusest lõpuni. Aitäh!

Pääsuke, minu pääsuke - Vabadus, kodumaa, uus algus. Oled sa vaadanud, kuidas pääsukesed koduõuel lendavad ja sidistavad? Kui vaba on nende lend, kui puhas nende stiil. Kuidas nad igal aastal tulevad ikka ja jälle, jäädes truuks ühele ja ainsale. Kuidas nad igal aastal minnes viivad vana ja tulles toovad uue. Kuidas neid kevadel oodatakse ja sügisel saadetakse....Oma mõtetest lendan sama vabalt, lahkun ja tulen alati tagasi, jään truuks sellele, kus on mu süda.

Kui hea on halb

Ma olen rõõmus, ma olen tegus, olen iseendaga rahul.
Ma pole ammu tundnud, et kõik mis ma teen, et ma seda peangi tegema.

Ometi, ikka on üks ometi...

Jään kinni oma vanasse minasse, tahan elada oma vanas maailmas, sest seal on tuttavlikult armsad asjad, inimesed ja mälestused, mis neid seovad.
Olen olnud vapper ja astunud üksinda samme iseenda nimel. Avanud uksi ja uude maailma astunud. Kuid uks pole veel kinni, kiikan endiselt üle uksepaku tagasi.. Kas sa tuled ka? Tahan küsida kõigelt armsalt, mis maha jääb. Ja ta ei tule...

Möödunul on klouni nägu. Kord naeratab sulle nii helgelt, siis üldse mitte nii. Tunnen süüd selles, et möödanikku jätta tahan. Näen kurbust su silmis, et su jätta tahan. Ei taha, üldse ei taha, aga uus ootab samamoodi. Kutsun sind kaasa, aga sa ei tule. Sulle möödanik on armsam.

Möödanik ei hõiska su rõõmu peale, ei tunne huvi uue vastu, ei taha teada, mis saavutanud oled.

Möödanik on pime, samas nii tuttavlikult soe.

Sina, kes sa elad mu lähedal...

Sa oled mugandunud, evolutsioon on jõudmas kliimaksini.
Sa loodad, et ma ei muutu, et ma mitte kunagi ei saa millekski teiseks. Et ma kohanduks sinu jõe sängidega.
Sa ei üllatu meeldivalt, kui suudan sind üldse kuidagi üllatada. Sa ei taha seda näha, see raputaks liialt sinu tavapärast rütmi.

Ma tahaksin särada, lausa hiilata oma üllatustega. Näidata end nii, nagu ma end ehk kunagi varem sulle näidanud pole. Uued tuttavad on kõik juba näinud, ma meeldin endale nii. Ma kardan end sulle näidata...ma kardan, et me enam ei mugandu. Ma tundun sulle võõras.

Kas kliimaks jõuab varsti!